Kuidas saab kodanik osaleda riigi valitsemisel? Kas kõigil on võrdsed võimalused kandideerida kohalikku volikokku ja riigikogusse? Mis määrab valimistulemuse? Vaadelgem neid küsimusi Karl Lembit Laanega tema essees.![]()
Alguseks üks eristus. Et kõik on võrdsed seaduse jõu ees ja et need sisaldavad endas teatud kõigile inimestele kehtivaid põhiõigusi, on tunnus riigikorra liberaalsusest, mitte demokraatlikkusest. See ei takista seaduse raames tõmbamast eri inimeste kategooriate vahele eristusjooni, näiteks kodanike ja mittekodanike, täis- ja alaealiste, tööandjate ja töövõtjate vahele. Erisusi on ka nende õigustes ja kohustustes.
Samas on selline liberaalsus kui õigusriiklus hädavajalik, et demokraatia ei manduks enamuse türanniaks – ohlokraatiaks (jõuguvalitsuseks). Liberaalsus on sellegipoolest vajalik, ent mitte piisav eeltingimus demokraatiaks.
Samuti ei piisa poliitiliseks võrdsuseks kõigi kodanike õigusest ühele häälele parlamendi või presidendi valimistel või ka õigusest ise kandideerida, kuna kandidaatide võitlustanner on olemuselt väga ebavõrdne.
Üks osa sellest on päris kindlasti õigustatav: eri inimestel on oma kaaskondsete silmis erakordsed teened (nt varasem poliitiline tegevus) või autoriteet, nagu kuuluvus mõnda ühiskondlikku eliiti (kultuuritegelased, tippteadlased, kõrgeimad ohvitserid, tippametnikud jne). Juba ainuüksi see on tegelikult piisav, et muuta võimalus inimesele tänavalt valitsusse tõusta pea võimatuks, tingides pigem parimate võimu ehk aristokraatia. See ei ole aga põhiline probleem, mida esindusdemokraatia endas kätkeb.
Teine ja märksa tõsisem takistus kodanike poliitilisele võrdsusele on raha võim.
Teooria tasandil langetab valija valimiskasti juures oma otsuse lähtudes kas oma kasvatusest, tutvusringkonnast, parteilojaalsusest, väärtustest või huvidest, sõeludes kandidaatide ja erakondade seast endale sobivaima.
Praktikas ei saa aga eirata ka seda rolli, mida mängivad kuulujutud, eelarvamused, ka silmapaistvus üldiselt. Kuidas aga tagada seda, et üldsuses mitte ainult ei jääks kõlama just sina, vaid jääks kõlama heas, mitte halvas? Vastus on lihtne: tuleb eeter täis osta.
Ehkki alati leidub lugusid sellest, kuidas mõni uustulnuk on suutnud endale tänava- ja ukselt-uksele-kampaaniaga tagada volikogu või Riigikogu koht, on reegel endiselt see, et mida suurem on rahaline kulutus valimiskampaaniale, seda parem on tulemus. Kes ei suuda oma kampaania alla panna sadu ja tuhandeid eurosid, ei jõua valijaskonnani ning jääb päris kindlasti välja ka otsustuskogust, kuhu kandideerib.
Isegi need, kes ei keskendu niivõrd enda turundamisele eri (sotsiaal)meediakanalite kaudu, vaid tänavakampaania abil, ei saa ilma sarnaste kulutusteta. Valijad pööravad päris palju tähelepanu sellele, kas kandidaat suudab talle pakkuda midagi muud kui tavapärast nänni, mis kvaliteediga tema antud pastakad või kas tal on üldse visiitkaartigi anda.
Kust aga tuleb raha? Sellest räägime edasi homme!