Jätkame jutuajamist politoloog Tõnis Saartsiga. Teises osas püüame näha, mis on parempopulistide tõusu taga ja mis on eelduseks, et Eestis saaks valitsevaks sotsiaalse ja regionaalse õigluse eest seisev vasakpoolne poliitika.
Milliste teemadega peaks poliitikud, kes seavad eesmärgiks sidusa ja turvalise ühiskonna, praegu Eestis tegelema?
Tõnis Saarts: Meeldib see või mitte, sotsiaalne solidaarsus, mis on väga oluline sotsiaaldemokraatide väärtus, on osaliselt ikkagi kaasas käinud ka kultuurilise ühtekuuluvuse või homogeensusega. Seda näitavad väga paljud sotsioloogilised uuringud, et mida kirjumaks muutub ühiskond, nii rassiliselt kui etniliselt, seda vähem on toetust universaalsele ümberjagamisele, heaoluriigile.
Põhjus on väga selge: kui inimesed jagavad maksudena oma raha ümber, siis pigem sooviksid nad seda raha jagada neile, kellega neil on midagi ühist – meie.
Me oleme oma meiet defineerinud alates 19. sajandist väga tugevalt läbi rahvusidentiteedi. Üks, aga mitte kindlasti ainus põhjus, miks USAs heaoluriik ja sotsiaalhoolekanne on suhteliselt nõrk võrreldes Euroopaga, ongi etniline, ennekõike aga rassiline mitmekesisus. Sisuliselt valged ei taha mustadele ümber jagada. See on olnud USA probleem tegelikult juba algusest peale.
Kui sotsiaalne kirjusus kasvab ja ühiskonnad ei suuda seda hallata, ei teki seda meie-tunnet, siis see kahtlemata vähendab toetust heaoluriigile ja ümberjagamisele. Osaliselt me näeme seda ka ju Põhjamaades.
Meie-tunnet saab tekitada ka mitmerahvuselises ühiskonnas – nagu on ka Euroopast häid näiteid –, aga see nõuab pingutust, et seda solidaarsust taastekitada. Ilma solidaarsuseta sotsiaaldemokraatlikku heaoluriiki ei saavuta.
Põhjamaadeski on probleemid uusvähemustega. Nad on erilised selle poolest, et seal on sotsiaaldemokraatlik heaoluriik, konsensus, mis sellega on seotud, niivõrd tugevalt juurdunud, et seda lihtsalt 10-20 aastaga ei muuda.
Kui heaoluriigi konsensus väheneb, siis see toimub väga aeglaselt.
Täpselt samasugune rajasõltuvus nagu meil on neoliberalismist, on neil seotud ajaloolise sotsiaaldemokraatia dominandiga.
“Ilma solidaarsuseta sotsiaaldemokraatlikku heaoluriiki ei saavuta.”
Kas lääne vasakpoolsete kogemusest ja vigadest on midagi õppida, mida poleks vaja Eestis korrata?
TS: 21. sajandi väljakutsed on väga teistsugused kui eelmisel sajandil. Üks pluss on see, et Eesti sotsid on vabad taagast, et kunagi oldi töölisklassi erakond, kus olid taga võimsad ametiühingud ning töölisliikumine, nagu näiteks Skandinaavias. See pakub teatud laiemat mänguruumi muutustega kaasa minekuks, sest ajalugu ja vanad sidemed ei kammitse.
Teisest küljest on huvitav näide Slovakkia sotsiaaldemokraatlik partei Smer. See säilitas vasakpoolse ideoloogia sotsiaalmajanduslikus dimensioonis, aga muudes sõnumites on väga selgelt natsionalistlik, ungari vähemust halvustav, skeptiline immigratsiooni ja pagulaste suhtes.
Võime küsida, kas see on sotsiaaldemokraatia. Samas on Smer olnud vasakparteidest olnud üks edukamaid Ida-Euroopas.
Vasakpoolse sotsiaalmajandusliku poliitika ja ksenofoobse ja rahvusluse sujuv kokkupanek tundub Ida-Euroopas toimivat ja toob ka edu. Lääne mõttes see muidugi sotsiaaldemokraatia enam ei ole.
Mõnda aega tagasi olid veel Eesti parempopulistid, EKRE, ühepereerakond. Kust nad need inimesed on leidnud?
TS: Mis sellele erakonnale vunki juurde annab, on väga selge ja kasvav sotsiaalne liikumine: neokonservatiivne, uusrahvuslik liikumine, kes leiab, et liberaalsuse ja globaliseerumisega on liiale mindud. See ei ole mingi pisike liikumine, see on täiesti tunnetatav ühiskondlik jõud.
EKRE on ka ainuke erakond, kes pakub Eestile väga sidusat, selget tulevikunarratiivi. Nende puhul me enam-vähem teame, kuidas nad tahaksid Eestit 20–30 aasta pärast näha.
Neil on see narratiiv olemas ja lihtne valija Jõgevalt saab sellest ka aru.
Võiks küsida, kus on siis teiste, põhivooluerakondade narratiivid. Me ei saa aru, mis narratiivi pakub meile Jüri Ratas. Milline on see Keskerakonna Eesti 20–30 aasta pärast?
Või sotside ideaalne Eesti? Kõneldakse küll heaoluriigist ja sotsiaalsest õiglusest ja solidaarsusest, aga kus on see sidus narratiiv, mis kõik need otsad kokku viiks? EKREt võib kritiseerida, aga selle asemel peaks peeglisse vaatama ja küsima, kus on siis meie vastunarratiiv. Kus on see meie sidus visioon tuleviku-Eestist, mis on selge, arusaadav, ka tegelikult masse inspireeriv? Kui me küsime seda, siis on vaikus.
Ja peab olema ka sütitav juht, kes seda kehastab, kes suudab seda uut visiooni lihtsalt ja selgelt väljendada. Kahtlemata on liidri kuju tänapäeva kommunikatsioonist küllastunud maailmas väga oluline. Kuid ka liidrist on vähe abi, kui tema taga ei ole mõttekoda – inimesi, kes tegelikult suudavad tulevikunägemusi arusaadavalt ja kutsuvalt sõnastada ja valijatele maha müüa.
Siin on küsimus, kuidas sotsiaaldemokraatia peaks ennast uuendama ja ümber defineerima nii, et kõnetada ka globaliseerumise kaotajaid ja saada sealt toetajaid juurde.
See võimaldaks ehk sotsiaaldemokraatial olla tugevam kui täna.
- “Neil on see narratiiv olemas ja lihtne valija Jõgevalt saab sellest ka aru.”
- “Võiks küsida, kus on siis teiste, põhivooluerakondade narratiivid. Kõneldakse küll heaoluriigist ja sotsiaalsest õiglusest ja solidaarsusest, aga kus on see sidus narratiiv, mis kõik need otsad kokku viiks? Kus on see meie sidus visioon tuleviku-Eestist, mis on selge, arusaadav, ka tegelikult masse inspireeriv?”
- “Ka liidrist on vähe abi, kui tema taga ei ole mõttekoda – inimesi, kes tegelikult suudavad tulevikunägemusi arusaadavalt ja kutsuvalt sõnastada ja valijatele maha müüa.”