Alustame uut intervjuude sarja.
Tallinna Ülikooli politoloogi Tõnis Saartsiga rääkisime ühiskonna muutumisest – kaotajatest ja võitjatest ning sellest, kuidas peaks sotsiaalse õigluse eest seisvad poliitilised jõud haakima end tänapäevaste, teadmistepõhiste ja üleilmastuvate ühiskondade konfliktitelgedega.
Kes tegeleb nende Eesti inimestega, kes tunnevad, et nad ei ole võitjate poolel, et neid ei kuulata ja nende mured ei lähe riigile korda?
Tõnis Saarts: Kui rääkida neist, kes tunnevad, et nad ei ole osa Eesti eduloost või nad on maha jäetud, siis ei kaldu nad olema sotsiaaldemokraatide poolt, vaid kalduvad valima populistlikke paremerakondi. Parempopulistid on muutunud oluliselt vasakpoolsemaks, neist on saanud uus töölisklassi erakond.
Kui me vaatame näiteks Poolat, mida on lubanud Õiguse ja Õigluse Partei, siis nad on selgelt töölisklassi poolel: nad on lubanud alampalga tõstmist, pakkunud sotsiaalseid garantiisid, lubanud lõpetada lühiajalised töölepingud, mis on töölistele kahjulikud, reguleerinud sotsiaalsfääri. Väga märgiline on lastetoetuste kasv 500 zloti võrra, mis annab väga paljudele Poola peredele 30–40 protsenti sissetulekust. Siin ei olegi vaja küsida, miks väiksema sissetulekuga valijad nende poolt hääletavad.
Tuleb meelde Eesti peretoetuste tõus, mille tegelikult sotsiaaldemokraadid valitsusse saades kehtestasid, mis aitas paljusid peresid vaesusriskist välja.
TS: Jah. Kui me vaatame Eesti sotsiaalpoliitika ja heaoluriigi arengut, siis sotside roll on olnud selles ju märkimisväärne. Eriti 1990. aastate lõpul – väga paljud sotsiaalpoliitilised reformid pärinevad sellestsamast Mart Laari teisest valitsusest, kus olid ka sotsiaaldemokraadid. On ka tulnud varasematest valitsuskoalitsioonidest olulisi reforme.
Sotsiaaldemokraadid ei ole suutnud näidata, et just nemad on olnud mitme märgilise sotsiaalpoliitilise reformi arhitektid. Harilikult on see lõppenud sellega, et Isamaa või Reform on tõstnud käe püsti ja öelnud: meie tegime. Ja sotsid on tasa.
Kui me vaatame Eesti sotsiaalpoliitika ja heaoluriigi arengut, siis sotside roll on olnud selles ju märkimisväärne. Eriti 1990. aastate lõpul.
Tahame ühiskonnana areneda, tahame, et inimesed saaksid oma eluga hakkama, neil oleks olemas töö, eneseteostus, me oleksime rahvana heaolus, õnnelikud. Need, kes ei saa hakkama, on toetatud. Kuidas me seda saavutaksime?
TS: Läheme korraks ajas tagasi. Sotsiaaldemokraatia on tööstusühiskonna laps. Tööstusühiskonnas tekkiva ebavõrdsuse tasandamine on olnud sotsiaaldemokraatia põhiline eesmärk.
Nüüd, kui me siseneme tööstusjärgsesse, teadmistepõhisesse ühiskonda, globaliseerunud maailma, kus on tehnoloogilise ülemineku võitjad ja kaotajad, kas sotsiaaldemokraatia suudab end haakida nende uute väljakutsetega, uute põhikonfliktidega?
Täna näib, et parempopulistid haagivad selle uue põhikonfliktiga oluliselt paremini, mobiliseerides muutustes kaotajate poolt palju efektiivsemalt kui sotsiaaldemokraadid.
Nüüd, kui me siseneme tööstusjärgsesse, teadmistepõhisesse ühiskonda, globaliseerunud maailma, kas sotsiaaldemokraatia suudab end haakida nende uute väljakutsetega, uute põhikonfliktidega?
Täna on sotsiaaldemokraadid pigem globaliseerumise ja tehnoloogilise ülemineku võitjate ja võita tahtjate poolel. Ja seal on ka paljud parempoolsed erakonnad. Sotsid tahavad ka edaspidi võitjate leeri poolele jääda, sest seal on ka valijad. Seda ei saa eitada, et sotse toetab pigem keskklass, haritud elanikkond, väga paljuski ka naised.
Arvan, et sotside ellujäämine sõltub väga palju sellest, et kuidas selle võitjate poole teised erakonnad hakkama saavad. Arvan, et sotsidel ennast ümber profileerida kaotajate poole eest võitlejaks on suhteliselt keeruline.
Praegu on nad saanud pigem privilegeeritud võitjate eest seisjateks, šampanjasotsialistideks. [Sotside valija] on kõrgharitud naine, kes saab pigem ise hakkama. Aga see väheharitud ja heitunud mees maapiirkonnas ei saa. Selle mehe eest sotsid täna ei seisa. Seda meest kuulavad parempopulistid, EKRE ja Perussuomalaiset ja ta hääletab pigem nende poolt.
Kuidas hoida neid inimesi, kellest läheb tehnoloogia areng mööda, keda ei ole õpetatud toime tulema infoühiskonnas?
TS: Postkommunistlike riikide omapära on see, et oleme näinud kahte järjestikust suhteliselt fundamentaalset üleminekut. Esimene neist oli n-ö postkommunistlik pööre, mis lubas meil arenenud Lääne tööstusühiskondadele järele jõuda. Aga just tööstusühiskondadele, tahaks ma rõhutada.
Nüüd, alates 2010. aastatest, tunneb Ida-Euroopa väga selget globaliseerumissurvet ja me siseneme sellega koos teadmispõhisesse ühiskonda, jättes vana tööstusühiskonna pigem selja taha. See uus, globaliseerumise šokk on jälle ühiskonda lõhestanud ja tekitanud ebakindlustunnet. Kuna Ida-Euroopas on need kaks suurt pööret tulnud järjest, siis on ka ebakindlust enam kui Läänes. Parempopulistlikud jõud on inimestele pakkumas teatud kindlust läbi rahvusliku ideoloogia ja rahvusliku uhkuse rõhutamise. Nad on hästi ära tabanud need uued kindlusetuse hetked ja õigetele nuppudele vajutanud.
Ühiskonda tagasi kokku tuua saab inimestesse panustamise ja meie-tunde taasloomise kaudu. Peab olema ka sütitav juht, kes seda kehastab, kes suudab seda meie-lugu ehk narratiivi lihtsalt ja selgelt väljendada. Kahtlemata on liidri kuju tänapäeva kommunikatsioonist küllastunud maailmas väga oluline. Aga ka liidrist on vähe abi, kui tema taga ei ole mõttekoda, kes tegelikult suudab narratiivi luua ja ennekõike seda maha müüa.
Ühiskonda tagasi kokku tuua saab inimestesse panustamise ja meie-tunde taasloomise kaudu.