Tartu Ülikooli filosoofia magistrant ja endine TÜ üliõpilasesinduse esimees kirjutab Päevalehes, et saabuv õppelaenu reform ei puuduta üldse tegelikku üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemi sõlmprobleemi – õppetoetusi. Nagu praegused õppelaenudki on needki ebamõistlikult madalad ning absurdselt kättesaamatud.
…
Lõppjäreldus:
“Mis oleks alternatiiv?
Noh, kui me tahaksime olla nagu Põhjamaa, võiksime me järgida Rootsi eeskuju (lk 79): universaalne õppetoetus kõigile üliõpilastele ning sinna kõrvale riigi poolt tagatud praktiliselt intressita õppelaen, millega katta nii elamist kui ka vajadusel õpinguid. Siinkohal võib eeskuju võtta ka Ühendkuningriigist ning mitte nõuda võla tagasimaksmist neilt, kes kes teenivad aastas allapoole teatud summat – näiteks riigi keskmisest palgast.
Kui tahame aga vähemalt Rootsi sabaski sörkida, siis tuleks muuta õppetoetuste tingimusi, et need võtaksid arvesse perekonna tegeliku toe tudengile, mitte ei liidaks teda meelevaldselt oma vanematega kokku – või siis vähemalt teeks seda kooskõlas perekonnaseadusega kuni tudengi 21. eluaastani.”
Samuti on aeg lõpetada tudengite narrimine pseudosummadega, millega ei maksa kinni ei toitu ega elamist – kolme erineva toetusastme asemel peaks olema üks, mis vastaks arvestuslikule elatusmiinimumile.
Alles siis, kui sellised muudatused on ellu viidud ja tasuta kõrghariduse seljatagune on kindel, saame rääkida mingisugusest selgest arengust paremuse poole.
Viide Karl Lembit Laane artiklile Päevalehes: EPL/Karl Lembit Laane_Universaalne õppetoetus..