Õhtulehe eksperiment näitas, et Narvas on inimesed nii meeleheitel, et on valmis 50 euro või toidukoti nimel oma häält müüma. See on nii ebaseaduslik kui ka -demokraatlik, aga enne kui neid hukka mõista, võiks ära kuulata ka nende põhjendused.
„Lapsele on vaja riideid osta.”
„Raha ei ole ja kortereid üürides läheb enamus raha üüriks.”
„Millest ülejäänud kuu edasi elada?”
2000-eurose või rohkema brutopalgaga on palju mugavam olla põhimõttekindel ja mitte minna häälte ostmisega kaasa kui elatusmiinimumil vegeteerides. Muidugi on nii häälte müümine kui ostmine ebaeetiline, kuid küsigem, mis on tegelik probleem selle taga. Mis on need inimesed sellise käitumiseni viinud?
Muidugi on nii häälte müümine kui ostmine ebaeetiline, kuid küsigem, mis on tegelik probleem selle taga.
Juurprobleemi võttis kokku Narvas ülekaaluka, 44protsendilise toetuse saanud Katri Raigi nimekirja liider, sotsiaaldemokraat Katri Raik.
Postimehe intervjuus selgitas ta, millest lähtutakse koalitsiooniläbirääkimistel: „Me ei ole loobunud oma põhiseisukohast, et Narva suurim probleem on palgavaesus. Vaja on uusi töökohti, me pole selles ümber mõelnud.” Tõepoolest, kõik algab palgast, mille eest on võimalik väärikalt elada ja oma laste eest hoolitseda.
Narva pole selles mõttes erandlik. Mitmes kohas ja paljudel peredel üle Eesti on esimene ja kõige olulisem probleem palgavaesus: palgapäevast palgapäevani elamine, korterit üürides raha käest kadumine, raskused kodulaenu saamisel jne. Poliitikud võiksid rohkem sellele keskenduda! Eestis saab demokraatia hästi toimida vaid siis, kui inimesed ei tunne end kõrvalejäetuna või lootusetus olukorras olevana. Meil kõigil on Eestis parem elada, kui luuakse töökohti üle Eesti, toetatakse üksteist, aidatakse puudust kannatavaid peresid, töötuid noori ja teisi, et keegi ei peaks ebaväärikatest õlekõrtest haarama.