Marju Lauristin ebavõrdsusest hariduses

Emeriitprofessor Marju Lauristin

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Ma tänan selle võimaluse eest teie ees siin täna esineda võib-olla mõnevõrra teistsuguses kontekstis või rollis. Nimelt, ma ei esinda siin mitte ainult ülikooli või ülikooli inimesi, sotsiaalteadlasi, vaid ma esindan ka sellist toredat MTÜ-d, mille nimi on Eesti Haridusfoorum. See on selline juba 25 aastat tegelikult toimiv vabakondlik võrgustik, mis ühendab ühelt poolt haridusinimesi, õpetajaid ja koolijuhte, teiselt poolt lapsevanemaid ja kolmandalt poolt ka õppijaid, meil on seal nii tudengiliidud kui ka õpilasliidud. Ja meie tegevus on seisnenud selles, et me oleme kõiki seniseid haridusstrateegiaid aidanud luua, ka see, mis siin oli just laua peal. Mul on väga hea meel. Haridusfoorum on üks osapooli, kust tulid eksperdid, ja mina ise juhtisin seal ka ühte visioonigruppi, just nimelt seda, mis tegeles hariduse ja heaolu ja sidususe seostega.

Nii et mul on selles mõttes niisugune hää tunne, et meie töö jõudis teie ette, ja mul on kohe pärast seda võimalik ka natukene kommenteerida seda, kuidasmoodi need põhimõtted toimivad, sellepärast, et sotsiaalteadlastel teatavasti ei ole võimalik teha ühiskonnaga eksperimente, neid teevad poliitikud. Aga sotsiaalteadlastel on võimalik uurida, mis ühiskonnaga toimub, ja selliseid eksperimendi võimalusi tuleb harva ette, kus tõesti äkki on kogu ühiskond mingis uues olukorras ja me võime kohe näha, mis siis juhtuma hakkab. Koroonakriisi võib vaadata sellise teadlase pilguga vaadates siiski eksperimentaalse olukorrana. Ja selle kriisi õppetunnid ei ole mitte ainult praktilised, vaid nad on ka tunnetuslikult, tähendab, mida me saame rohkem teada sellest, mis mõjud, mis jõud ühiskonnas toimivad, et ühiskond tuleks toime niisuguste kriisidega.

Haridus on kahtlemata väga tundlik süsteem

Esiteks ta hõlmab kõiki inimesi – kõik on käinud koolis, kõigil või paljudel on lapsed praegu koolis või tulevad lapsed, kes lähevad kooli, õpetatakse koolis jne. Ja haridussüsteemi, kogu selle hariduskogukonna olukord muidugi selle kriisi puhul oli, võiks öelda, selle kriisi teravikus. Nagu öeldakse, on olemas täiuslik torm, siis tõepoolest haridust tabas täiuslik torm sellesama koroonakriisiga. Kõik me teame, mis juhtus. Me võime öelda, et see kriis pani selle hariduse tervikuna proovile ja just nimelt ka sellesama hariduse selle strateegilise paradigma, mida me just olime välja töötanud, selle haridusmuutuse. Kui haridusmuutust me kavandasime 15 aasta peale, siis koroonakriisis juhtus, et üleöö pidi paljusid asju tegema, mis oleks võinud niiviisi tasapisi areneda 15 aasta jooksul.

Ja mis siis toimus? Üleöö toimus see, mida me nimetame, et tekivad individuaalsed õpperajad. Kui lapsed pidid olema kodus, siis väga palju see laste osalemine hariduses individualiseerus. Väga suur roll oli perekonnal, suur roll oli kodul, eks ole, palju suurem, kui ta tavaliselt on. Ja väga suur roll oli sellel, kuidas laps kui õppija suutis iseennast juhtida, oma aega planeerida. See, mida me nimetame ennast juhtivaks õpilaseks. Kogu haridusstrateegia keskne küsimus ongi see, kuidasmoodi võimalikult saavutada see, et Eestis domineeriks ennast juhtiv õppija, kes on võimeline arenema ja liikuma individuaalsel õpirajal. Aga nüüd äkki olid kõik seda sunnitud tegema ja me saame vaadata tagurpidi, kui palju see stardipositsioon praegu ka näitab, kui suur osa praegu meil juba on sedasama ennast juhtivat õppimise võimet ja kuidasmoodi selleks on valmis koolid ja kodud.

Teiseks, kuna õpetajad, lapsevanemad ja kõik olid sunnitud kohe ka kohanema hoopis uut laadi õppevahenditega, läksid üle digivahenditele, internetile, videotundidel jne, siis see oli jällegi protsess, mida oleks pidanud ette valmistama metoodiliselt ju pikalt-pikalt, aga selleks aega ei olnud. Seega tuli väga palju välja see, kui palju meie koolid, iga kool eraldi, suutis teha. Kuivõrd, nagu öeldakse, säilenõtke või kiiresti kohanev on meie seesama haridussüsteem. Ja kuivõrd see teatud tsentraliseeritus, mis meil valitseb, aitab kaasa sellele, et on võimalik kohaneda kiiremini selle olukorraga.

Ja muidugi pandi proovile meie e-riik, sellepärast, et kui kõik pidid hakkama kasutama e-vahendeid, sõltumata sellest, kas ta seda enne oli teinud või ei olnud teinud, siis oli näha väga ruttu see, kuivõrd selles olukorras meie e-riik tõepoolest tagab selle kõikide jaoks võimaluse võrdselt osaleda. Ja kui on räägitud sellest, et koroonakriis just eriti hariduses võimendas olemasolevat ebavõrdsust, siis mis ebavõrdsus see on, mida ta võimendas? Kas ta võimendas n-ö majanduslikku ebavõrdsust või mingisuguseid muid aspekte ebavõrdsuses? Selle tõttu on väga oluline vaadata, kuidasmoodi need piirkondlikud erinevused, mismoodi see oli seotud sotsiaalmajandusliku taustaga jne. Kahjuks neid uuringuid meil veel ei ole. Tähendab, see, millest rääkis professor Tammaru just enne siin praegu, piirkondlikest protsessidest, rändest jne, kuidas see siis sellesama koroonakriisiaegsete kohanemisvõimekustega ja hakkamasaamisvõimekustega seostub. Siit praegu meil süsteemset ülevaadet ei ole.

Aga nüüd see uuring, mida ma tahan teile näidata, mida Haridusfoorum korraldas nii esimese laine lõpus, see oli mais 2020, kui ka teise laine lõpus mais 2021, meile siiski mingi sissevaate annab. Tegemist ei ole mitte statistilise uuringuga, vaid tegemist on pilootuuringuga, kvalitatiivse uuringuga. Toimus see interneti kaudu, Facebooki uuring, mis tähendab seda, et kõik vastasid omal vabal tahtel. Seega arvusid ma ei saa teile ütelda niiviisi, et ahah, meil on nüüd nii palju protsente neid, nii palju neid. Ma saan näidata neid variante, saan näidata teatud tüüpe, teatud tendentse. Ja siin tuleb välja ka see, kuna meil oli tegemist kvalitatiivse uuringuga, inimesed said ise oma sõnadega kirjeldada, kuidas nad toime tulid, mis nad tegid, mis nende peres juhtus näiteks või mis koolis juhtus, siis me saame siit teatud sissevaate ka nendele küsimustele vastamiseks, millest siin enne juttu oli. Ütleme, sellesama elukoha mõju ja teise kodu olemasolu tähtsus, need asjad tulid nendest vastustest üsna ilusasti välja.

Ja nüüd nendest uuringutest. Ma läheksin … Tähendab, nii palju vastustest, et esimene kord, kui oli esimene laine, muidugi ühiskond oli sellises erutatud seisundis ja me korjasime vastuseid nädala jooksul. Esimene kord me saime nädalaga peaaegu 2000 vastust, sest inimesed olid niivõrd erutatud sellest olukorrast. Me saime siis, nagu siin on näha, 686 õppijalt, 515 lapsevanemalt ja 338 õpetajalt. Järgmisel aastal, kui juba asi oli enam-vähem muutunud harjumuspäraseks, muidugi see vastamise aktiivsus nii suur ei olnud, aga siiski me saime nädalaga peaaegu 500 vastust. Ja kuna see on kvalitatiivne, kuna seal inimesed oma sõnadega ütlesid, siis ma usun, et see materjal on iseendast väga-väga põnev.

Kultuurikomisjonile võin ma kohe öelda: eile me saatsime täisteksti. Nii et kultuurikomisjoni liikmed said täisteksti, kus on ka kõik need vastused näha, tsitaadid jne. Ja kui te fraktsioonides tahate te seda uuringut lugeda, siis küsige oma kultuurikomisjoni liikme käest. Tema postkasti see tuli ja las ta jagab teile, sest see on avalik. See on, ma ütlen, vabakondlik üritus, see on avalik ja te võite seda kasutada.

Mis siis oli teisiti? Meil oli seal esimene küsimus, mis oli teisiti 2021. aastal võrreldes 2020-ndaga. Siis muidugi oli selgelt näha, et kogu meie haridussüsteem on siiski väga kiiresti kohanev. Ja just nimelt tänu sellele ka, et koolid ise väga toimetasid, nendel oli küllaltki suur vabadus, nii lapsed, vanemad kui ka õpetajad kinnitasid, et tuldi paremini toime, õppetöö oli paremini organiseeritud, oli rohkem selgust. Muidugi olid need digikogemused kõikidel suuremad, õpetajad olid rahulikumad ja mõistvamad.

Samuti, mis oli väga tähtis, eelmisel aastal kurdeti, et oli suur segadus, koolis ei olnud kokkuleppeid, igas aines toimus näiteks õppetöö eri keskkonnas. Igas aines toimisid mingisugused erinevad reeglid. Nüüd selle aasta jooksul koolid olid õppinud kooli sees kokku leppima, tekitama mingisuguse ühise arusaama ja andma seda ka arusaadavalt edasi vanematele, nii et oli nagu korrastunud kogu see süsteem kooli tasemel. Samuti, mis oli eelmine aasta hirmus terav, tõesti, lausa, ma ütleks, traagiline, oli küsimus ikkagi hariduslike erivajadustega lastest. Nendele tõepoolest absoluutselt ei sobinud kogu see olukord ja neid paisati samasse, täpselt nagu ka kõiki teisi, kodusesse õppesse. Nüüd me teame, et sellel aastal oli võimalik nendel ikkagi koolis õppida, olid individuaalsed konsultatsioonid ka nendel lastel, kes seal ka erivajadustega, aga lihtsalt oli probleeme jne. Nii et seda väga kiideti ka, et oli individuaalsemat kohtlemist.

Mis oli aga halvem?

Muidugi oli see, et sellel aastal selgelt oli näha üldist väsimust ja motivatsiooni langust. No see on kogu ühiskonnas. Järjest raskem oli siiski tekitada sellist huvi, mingit entusiasmi jne. Ja mis väga selgelt tuli välja juba eelmine kord ja nüüd süvenes, on ikkagi kogu selle olukorra mõju nii õppijate, vanemate kui ka õpetajate füüsilisele ja vaimsele tervisele.

Ja siin ma tahaksin väga rõhutada, lugupeetud Riigikogu, õpetajate tervise probleemi.

Sellepärast, et tuli välja nii enne kord kui ka sel aastal selgesti, et õpetajad kirjutasid konkreetselt: selg, silmad, psüühika, stress jne. Ja tegelikult mulle tundub, et oleks väga õige vaadata seda ka sellest seisukohast, et õpetajate terviseennetus, taastusravi ja kõik need probleemid peaks olema lahendatud sellisena, et need ka ei sõltuks sellest, et kuskil on meil jõukas kool, eks ole, ja jõukad lapsevanemad, aga kuskil on vähem jõukas kool ja vähem … Minu meelest siin see õpetajate tervise teema, see on ka õpetajate töökvaliteedi teema, see on suhete teema koolis jne, nii et õpetaja tervis peaks olema fookuses.

Ja siin on, mis on väga oluline, mis tuli välja, on see, et meil on üldiselt ikkagi see tavaline jutt niisugune: õpetaja meil vananeb, teate, meil on vanad õpetajad, muidugi nad on haiged, eks ole, vanad õpetajad, ei nemad oska arvutit, nemad on stressis jne. Meie andmed ei näita seda, vaid näitavad seda, et noored õpetajad olid rohkem hädas. Noored õpetajad olid rohkem stressis, ilmselt on nendel raskem kohaneda, nendel pole ka ootused rohkem sellised. Ka tervise mõttes neid näiteks seesama liikumatu olek rohkem niiviisi häiris. Ja ka kogu see niisugune, noh, võiks öelda, ka enesemobiliseerimise oskus oli juba väiksem. Nii et, ühesõnaga, ei saa ütelda, et see on vanade õpetajate probleem. See on väga paljus noorte õpetajate probleem ka, see terviseprobleem, eriti vaimse tervise probleem.

Muidugi silmad. Tähendab, kui me sunnime inimesi töötama ekraanil, siis paljudes maades siiski näiteks õpetajatel ja õppejõududel on kas või mingisugused täiesti ametlikud prillisoodustused, mida me ei ole. Nii et ma arvan, et kõik need on väikesed asjad, aga kokku nad annavad väga-väga suure efekti.

Nüüd, mis on oluline, on seesama ekraaniaeg

Tähendab, mida nii lapsevanemad kui ka õpetajad ikkagi ootavad ja nõuavad, on see, et siiski uuritakse ja tekitataks teaduspõhised reeglid ekraaniga töö, videotöö tervisekaitses. Kui mitu tundi päevas, millisel viisil, kuidas muud? Peale selle, siin on väga suur vahe, kas see toimub nutitelefoniga, kui me mõtleme silmade peale, või see toimub ikkagi suurel ekraanil jne. Nii et lapsevanemad ja õpetajad ootavad siiski mingisugust tööhügieeni ja tervisekaitse üldisemat reeglistikku selles olukorras, kus nii palju on n-ö sunnitud ekraanitööd.

Muidugi väga palju muret oli ikkagi sellega, et info, mis tuli ülevalt poolt, oli pidevalt segane, aga ma ei hakka seda siin kordama, teie teate seda paremini kui mina. Aga see oli üldine, see oli üldine. Täna öeldakse nii, homme öeldakse teistpidi, eks ole. Kooli puhul muidugi on väga häiriv, et kool ei saa ennast 24 tunniga ümber häälestada, tähendab, peaksid olema kindlad reeglid, kui pikalt ette peaks mingeid asju otsustama jne.

Palju on räägitud sellest, et oli ka selline üldine digisõltuvuse võimendumine, sotsiaalsete oskuste vähenemine jne-jne. Need kindlasti leidsid ka kinnitust, aga jällegi mitte kõigi poolt. Ma tulen lähemalt nüüd nende konkreetselt erisuste juurde. Ja siin on üks pilt. Punastest ja rohelistest oli enne, eelmise ettekandja puhul juba juttu. Ma natuke seletan. See on tähtis sellepärast, et see annab kõige üldisema ülevaate, mis siis tegelikult toimus. Me tegime nii õpilaste, õpetajate kui ka lastevanemate vastuste põhjal klasteranalüüsi alusel, seda kasutas tüpoloogia kriisiolukorras toimetuleku kohta. Ja seal me võtsime arvesse ühelt poolt seda, kuivõrd oli see õppija või lastevanemate arvates tema laps, õpetaja arvates tema õpilased võimeline selleks iseseisvaks ennast juhtivaks õppimiseks. Kusjuures, seal oli kolm erinevat aspekti: võimeline ise seadma mõtestatud eesmärke oma õppetegevusele ja neid täitma, siis võimeline kontrollima või plaanima oma aega ja aega kasutama ning võimeline ise hindama oma eesmärkide täitmist. Need kolm eri küsimust olid.

Teine asi, mida me siin arvestasime, oli see, mida me nimetasime emotsionaalseks koroonakogemuseks. Ehk emotsionaalne distantsõppe kogemus. Meil oli seal terve rida selliseid väiteid, õigemini nad kõik meil ju vabalt jutustasid seda, me tegime sellest analüüsi, tegime need tüüpväideteks, saime kuus sellist kategooriat, mida me vaatasime, reastades need kõige positiivsemast kõige negatiivsemani. Kui, ütleme, kõige positiivsem oli see, et ma nautisin seda olukorda, ma sain vabalt, eks ole, luua jne, siis kõige negatiivsem oli see, et ma pidin hulluks minema, eks ole, ja teised asjad sinna vahepeale, veel konkreetselt kuus sellist kategooriat. See on emotsionaalne kogemus, toimetulekukogemus.

Missugused olid suhted, kuivõrd oli koostööd?

Me vaatasime, kuivõrd oli õpetajate ja lastevanemate koostööd, kuivõrd oli õpetajate endi vaheline koostöö, koostöövõimalus ja usaldus, selline usalduse ja suhete dimensioon, toetuse dimensioon. Ja kui me panime need kokku, siis seal olid eri tunnused, tegime klasteranalüüsi, siis saime … Üldiselt me kasutasime vist nelja klastri lahendust, mis oli kõige sisulisem. Tähendab, esimene klaster, A-klaster, mis siin on roheline. Nii laste kui ka õpetajate ja vanemate puhul on need, kus domineeris hästi toimetulemise ja isegi rõõmu ja naudingu tunne. Tunti vabadust, suuremat võimalust teha asju nii, nagu ise tahan. Ja oldi ka hääs koostöös.

Mis on väga oluline, muide, ma väga rõhutaksin, et selles klastris, kui me rääkisime õpilasest, kes ütles, et tal oli hää, ta sai hästi hakkama jne, me rääkisime lastevanematest või rääkisime õpetajatest, tuli väga olulisel määral sisse peresuhete probleem või teema. See, et õpilased tulid paremini või halvemini toime, see, et koolis oli parem või halvem õhkkond, õpetajad ja vanemad said paremini läbi, selgesti seostus sellega, missugused olid suhted peres endas.

Näiteks, tulles nüüd professor Tammaru ettekande juurde, meil olid pikad vastused, kui ikkagi see vanem kirjeldas, et meil oli tegelikult peres juba kokku lepitud, me läksime ära maakodusse, teise kodusse, eks ole, tegime seda distantsõpet niiviisi, ise käisime koos lastega looduses, käisime väljas, käisime sportimas, meil oli kokku lepitud, kes mida teeb jne, siis see oli niisugune väga selge ja väga positiivne faktor. Ja vastupidine oli olukord see, eks ole, kus vanem ütles, et mina pidin tööl käima, mul ei olnud aega, meil ei olnud korteris ruumi, eks ole, meil oli seal igaühel vaja tööd teha, me kõik segasime üksteist, kõik olid närvilised, suhted halvenesid, eks ole, lõpuks ma kolisin üldse ära vanemate juurde, ma ei saanud üldse kodus hakkama enam oma abikaasaga jne, tähendab täielik konflikt. Ja sellega kaasnes ka see, et lastel läks halvasti, lapsed ei kohanenud ja stress kandus üle ka kooli. Nii et see peresuhete, pere toetuse teema koos sellesama elukohaga, võimalusega tõesti lahedamalt ruumi kasutada – see osutus äärmiselt oluliseks.

Teine äärmiselt oluline teema oli muidugi õpetajatevaheline suhtlus. Õpetaja ja lapsevanema suhtlus, õpetajate omavaheline suhtlus. Tuli välja see, millest me ei taha nagu rääkida, et siiski lastevanemate või kodu ja kooli vahel meil ei ole head suhted. Väga tugevalt tuli välja selline möödarääkimine, umbusaldus. Õpetajad süüdistasid vanemaid, vanemad süüdistasid õpetajaid. Vanemad ütlesid, et ei olnud antud esiteks informatsiooni, kuidas see kõik läheb. Peale selle, mis on väga tähtis, tuli väga selgesti välja, et vanemad ei ole meil vanema rolliks ette valmistatud. Sellises keerulises olukorras puuduvad oskused ja teadmised.

Ka psühholoogilised oskused. Peale selle muidugi digioskuste teema. Kui koduõpe toimub ja vanem peab juhendama seda, kui näiteks laps peab seitsmes erinevas keskkonnas töötama, aga ühendused jooksevad kokku jne, ja siis vanem peab olema seal digispetsialist ja aitama sellega toime tulla, aga vanematele mingisuguseid koolitusi selle kohta, missugused on need keskkonnad, mis seal toimub, kuidas jne, neid nimetati äärmiselt vähe, pigem räägiti selle puudumisest. Nii et, ühesõnaga, vanemate haridus, vanemate ettevalmistus selleks rolliks tõusis väga-väga selgesti esile.

Kes olid õnnelikud?

Ja kui nüüd vaadata neid variante, tähendab, see roheline on see, kus need asjad on kõik korras, on head suhted, on digiettevalmistus hea, keskkond on olemas, isa oskab juhendada arvutiasjas, ema oskab juhendada mingis muus asjas, omavahel on kokku lepitud ja lapsed jõuavad edasi. Kusjuures muidugi siin tuli selgesti sisse laste vanus. See, mis praegu otsustati, on äärmiselt õige, et algkool või põhikooli esimene aste ei ole see koht, kus on võimalik rääkida, et laps on võimeline enesejuhtimiseks, kuigi seal targad vanemad ja tark kool seda arendab ja peab arendama välja, et järgmiseks aastaks oleks selleks olemas. Mis aga meile oli väga huvitav, oli see vanus, mis on kuskil seal 12 või 13. Seal on tohutu iseseisvustahtmine. 13-aastaste hulgas oli kõige rohkem neid, kes olid õnnelikud. Nemad said lõpuks teha niiviisi, nagu nemad tahtsid. Nendel oli vabadust rohkem.

Nüüd see kollane, mis siin on, kollane on see kiht, kes sai positiivselt hakkama, aga teatud autoritaarse momendiga, kus õppetöö korraldamisel oli jäme ots õpetaja käes, sõbrad, tuldi hästi toime, kool korraldas enam-vähem kõik ära. Või siis oli kodus üks lapsevanem, kes korraldas kõik ära. See oli niisugune ülevalt alla korraldatud, aga positiivne.

Ja nüüd me vaatame seda punast. Siin on küsimus selles, et siin on kaks punast, on õpetajatel ja lastevanematel. Lastel seda tumepunast ei ole, sest need lapsed ilmselt ei vastanud üldse, nad jäid lihtsalt välja. Ühesõnaga, see heledam punane on see, mida me nimetame minnalaskmismeeleoluks. Tüdimus, väsimus, minnalaskmismeeleolu. Ei tulnud toime. Seal kõik need tähendused, mis ma rääkisin positiivselt, tegelikult töötasid negatiivselt. Eriti koolis see kokku, kogu kooli kogukonna tegevus oli nõrk, ei toeta, ei olnud toetust jne. Ja seal oli noori õpetajaid väga palju.

Ja punane oli muidugi need, kes olid täis viha ja protesti. Kuni selleni välja, et lähen üldse siit õpetajaametist ära. Või lapsevanemad, kes ütlesid, nagu ma ütlesin, et perekond laguneb peaaegu. Ühesõnaga, lapsed, kes olid meeleheitel. Ja me näeme, et see vahekord tegelikult ikkagi on selline, et kõige dramaatilisem olukord näitab seda, mis on pere. Näete, siin on seda niisugust stressi ja seda rohkem. Koolis on see kuskil üle kolmandiku, nii tuli meie andmetest, aga see arv tegelikult ei tähenda midagi, ja laste hulgas näitavad kõik need uuringud, mida on teised ka teinud, et umbes ongi proportsioon selline, et 40–50% saab hästi hakkama ja 10–25% sõltub koolist, st on need, kes kukuvad veel … Nii et ühesõnaga, niisugune pilt.

Ja lõpuks, mida tahetakse riigilt?

Riigilt oodatakse seda, et hariduspoliitika oleks selge, demokraatlik ja pikaajaline. Õpetajate õiglast tasustamist, mitte ainult palgatõusu, vaid et tasustatakse seda, mis praegu läheb välja sellest, kõik see juhendamine, videotundide ettevalmistamine, st kogu see töö, mis ei ole kontakttund klassiga. Stabiilset investeerimist õppekeskse hariduse arengusse, infrastruktuuri, nii et igas kohas, igas koolis oleks infrastruktuur selline, et ta võimaldab adekvaatset ja kvaliteetset õpet. Praegu seda ei ole.

E-hariduse eestikeelset keskkonda, sest Google’id, Microsoftid ja muud teevad Google Translate’i ja kõik on väga tore, aga koolidel on erinevad viisid, litsentsid, need on täiesti erinevad, ei ole Eesti oludele kohandatud. Opiqut kiidetakse, aga see läheb tasuliseks, sellest on kõik meeleheitel ja see ei lahenda kõiki probleeme. Ühesõnaga, tahetakse e-tervisele sarnast e-haridust, et oleks välja kujundatud ja selgelt investeeritud riiklik prioriteet. Siis tahetakse õiguslikku tagatist õpilase liikumisel erinevate keskkondade vahel, ka kultuuriasutustes muuseumides jne, ning andmekaitse probleemide lahendamist. Sest kui me räägime sellest n-ö internetikeskkonnas toimuvast õppest, seal tulevad kohe sisse andmekaitseprobleemid. Need on lahendamata, need tuleb lahendada süsteemselt. Ja muidugi soovitakse, et haridusprobleemide väli ei oleks erakondliku võitluse väli, vaid et siin oleks tõesti koostöö.