Kas tõesti kinnisvaraarendajal on rohkem õigusi kui tavareisijatel?

Tallinna bussijaama külastajad on pidanud juba terve kuu leppima kokku ebamugavustega, mis on kaasnenud sellega, et busside jaoks varem mõeldud parkimisplats on lakanud olemast.

Mis on juhtunud? Miks niivõrd oluline osa bussijaamast nagu ala busside parkimisest, on haihtunud nagu hommikuudu? Vastus on lihtne: parkimisplatsi omanik otsustas lepingu bussijaamaga lõpetada ning hakata ehitama krundi kohale kortermaja.

Ehk siis tuhanded inimesed peavad kogema ebamugavusi ning alates 1965. aastast samal paigal olnud bussijaama jätkamine on sattunud küsimärgi alla seetõttu, et üks ettevõtja otsustas, et tema tahaks teenida suuremat tulu. Ning mis tõotab suuremat tulu kui uhke kinnisvaraarendus kesklinnas?

Avalikkuse huvid on erahuvidest tähtsamad

Bussijaama omanik pöördus omakorda ministeeriumi ja linnaametnike poole palvega algatada eriplaneering säilitamaks parkimisplatsi algse funktsiooni ja keelamaks seal kortermaja ehitamist. Mida otsustavad ametnikud, näitab aeg.

Küll aga tekkinud olukord paneb mõtlema omandiõigustest ja avalikest huvidest. Kas maatüki omaniku kasuahnusel peaks seaduse silmis olema rohkem kaalu kui Tallinna elanike ja pealinna külastajate ootusel saada adekvaatset teenust bussijaamas? Sõnastades veel lihtsamalt: kas raha kaalub üles reisijate huvid?

Jah, Eestis valitseb turumajandus ja eraomand on puutumatu. Kuid see ei tähenda, et eraomandi puutumatusel pole mingeid piire. Tuhandetele vanuritele, aga ka autojuhiloata noorte ja üldiselt vaesemate inimeste jaoks buss ja rong on ainsad liiklusvahendid reisimiseks. Arvestades sellega, et rongiga paljudesse kohtadesse ei jõua, pole paljudel bussile alternatiivi.

Vähim, mida riik saaks teha, oleks bussiga liikuvate inimeste õiguste kaitsmine ning bussijaama nüüdseks endise busside parkimisplatsi ümber tekkinud korralageduse korda saamine.

Tallinn saab hakkama veel ühe kinnisvaraarenduseta. Ilma bussijaamata linn hakkama ei saa. Nii lihtne see ongi.