Seoses Omniva ajalehtede kojukande hindade hüppelise tõusuga otsustas mitu meediaväljaannet lõpetada esmaspäevaste ajalehtede väljaandmise, nende seas on Postimees ja Õhtuleht. Äripäev aga lõpetab paberil sootuks üldse ilmumise.
Võiks väita, et selline muutus on pelgalt kaasaja infotarbimise trendide loomuliik areng: ajalehti ja ajakirju loetakse paberil aina vähem, internetist ammutatakse uudiseid ja otsitakse meelelahutust aina rohkem. Klassikalised ajalehed kannatavadki üle maailma ning on sunnitud oma peamise tegevuse internetti kolima.
Tõesti on sellises külmas analüüsis oma tõetera sees. Kuid samuti on ilmselge, et kui ajalehti enam ei trükita kõrge kojukande hinna tõttu, oleks võinud sääraseid arenguid vältida subsideerides kojukannet riigi poolt.
Ühelt poolt ajalehtede lugemine on igaühe oma asi. On ammu möödas need ajad, kui ühte ja sama ajalehte loeti terve küla peale. Neist aegadest on tõepoolest möödunud mitu põlvkonda. Miks küll peaks riik üksikisikute lõbu subsideerima?
Kuid samas ajalehtedel on suurem väärtus kui uudishimu rahuldamine või meelelahutuse järele oleva janu kustutamine. Ajaleht aitab inimestel osaleda täisväärtuslikult kogukonna elus. Mõnede, ennekõike eakamate maal elavate inimesteni, jõuavadki peamised uudised nende elu puudutavate seadusemuudatuste ja kohalike ürituste korraldamise kohta just ajalehe kaudu.
Nii maakonnalehtede kui üleriigiliste ajalehtede internetti kolimise ja kandepäevade vähendamisega ahenevad kehvade digioskustega inimeste võimalused ümbritseva eluga täisväärtuslikult sammu pidada.
Ajalehtede kojukande ümber käivad arutelud võivad tunduda vähetähtsad, kuid tegelik probleem on palju laiem: ajalehtede kadumine ja ilmumise päevade vähendamine võimendab lõhet nooremate edumeelsete ning infotehnoloogiatega hätta jäävate eakamate inimeste vahel. Selline inforuumi ahenemine ja kadumine võib endaga kaasa tuua ainult veelgi vähem üksteise mõistmist. Aga just suuremat üksteise mõistmist ja kokku hoidmist on Eestil praegusel keerulisel ajal vaja.