Läinud nädalal tuli uudis: miinimumpalk hakkab tõusma mühinal iga aasta. Kui praegu see moodustab kõigest 39% keskmisest palgast, siis 2027. aasta alguseks tõstetakse miinimumpalka järk-järguliselt 50%-ni keskmisest palgast. Sõltuvalt keskmise palga kasvust jääb uus miinimumpalk 1100 ja 1200 euro vahel kuus. Kuigi otsus sündis formaalselt riigi, ametiühingute ja ettevõtjate kokkuleppena, paljastas Tööandjate Keskliidu tegevjuht saladuse: sotsid panid teda fakti ette, vaat et väänasid ta käsi ja sundisid kokkuleppele alla kirjutama!
Kuidas on see võimalik? Seletame telgitaguseid!
Valitsus pani eks-reformika valiku ette
Kes on üldse Tööandjate Keskliidu tegevjuht Arto Aas? Tegemist on endise Reformierakonna haldusministriga, kes lahkus mõned aastad tagasi poliitikast ja läks Eesti ettevõtjate katusorganisatsiooni – Eesti Tööandjate Keskliidu – tegevjuhiks. Seega tegemist on kindlasti parempoolsete vaadetega inimesega, kes naljalt miinimumpalga tõstmisega ei nõustuks.
Ometi tema enda sõnade järgi pani valitsus tema valiku ette: kas ettevõtjate esindajana kiidab ta miinimumpalga tõstmise kokkuleppe heaks või valitsus tõstab miinimumpalka enda otsusega. Arto Aas kaalus mõlemat varianti ja otsustas, et parem ikka kirjutada kokkuleppele alla. Tema enda sõnul see oli kahest „halvast“ valikust parem.
Loomulikult pole üllatav, et tööandjate esindaja peab valikuvariante, mille puhul miinimumpalk tõuseb, halbadeks: kõrgem miinimumpalk tähendab suuremat tööjõukulu ettevõtjale ja väiksemat kasumit, mida dividendina välja võtta.
Samas tegemist on lühiajalise vaatega. Pikas plaanis tõstab kõrgem miinimumpalk inimeste ostujõudu, mis on aga väga hea uudis ettevõtjatele! Iga suurema palgaga töötaja on ühtlasi suurema palgaga klient, kes saab endale lubada rohkem kulutada ettevõtte kaupadele ja teenustele. Meenutame kasvõi kuulsat USA ettevõtjat Henry Fordit: tema maksis oma töölistele sellist palka, et nemad ikka jaksaks oma enda kokku pandud autosid osta.
Küll aga võivad hakata lugejad kukalt kratsima: miks Reformierakonna juhitud valitsus nii agaralt nõudis miinimumpalga tõusu, et hakkas ähvardama otsustusõigus enda endiselt erakonnakaaslaselt ära võtta? Vastus on lihte: sest Reformierakond pole valitsuses üksi.
Sotsid surusid oma peamist lubadust koalitsioonileppesse
Nimelt oli miinimumpalga tõus sätestatud eesmärgina Reformierakonna, Eesti 200 ja SDE koalitsioonileppes. Ning nagu saab lugeda ka muudest uudiste pealkirjadest, valitsus oma koalitsioonilepingu elluviimisega ei viivita.
Kuidas aga juhtus nii, et koalitsioonileppesse üldse selline töötajaid soosiv punkt nagu miinimumpalga tõstmine jõudis? Vastus on lihtne: üks osapooltest seda nõudis, ja selleks osapooleks ei olnud ei Reformierakond ega Eesti 200, vaid sotsiaaldemokraadid. Ju tegemist oli nende suurima valimislubadusega.
Reformierakond on mõistlik erakond: nemad on valmis minema paljudes oma põhimõtetes kompromissile, kui selle hinnaks on peaministritooli säilitamine. Sotside esimees ütles ju avalikult, et ilma miinimumpalga tõusuta ta polnud valmis teistele koalitsioonilepingu osadele alla kirjutama ega maksumuudatuste poolt hääletama. Seega otsustaski Reformierakond, et parem on olla võimul ja lasta sotsidel miinimumpalka tõsta kui riskida läbirääkimiste nurjumisega.
Koalitsioonilepingu sõlmimise hetkel oli otsustatud: miinimumpalga tõus tuleb ja kuidas seda tehakse, on ainult detailide küsimus. Arto Aas järeldas, et parem on selle teerulli ette mitte jääda. Valitsus ja sotsid ei jätnud talle muud valikut.
Töötajad saavad aga nende poliitmängude tulemusel kauaoodatud palgatõusu. Inflatsiooni ajastul kulub küll marjaks ära.