104 aastat tagasi saavutasid eestlased otsustava võidu Landesveeri üle Võnnu lahingus. Tänu sellele sai kindlustatud noore Eesti Vabariigi iseseisvus ning sai vabaks ka Läti Vabariik. Kuid tuleb meeles pidada, et Landesveeri kaotusel oli veel üks oluline tagajärg: see sillutas teed otsustavaks maareformiks.
Võidupüha vaim: Eesti rikkus kuulub rahvale, mitte mõisnikele!
Meenutus: enne maareformi kuulus lõviosa Eesti, aga ka Läti rikkusest baltisakslastest mõisnikele. Eestlastest talupojad elasid omal maal viletsuses, ise maad omamata. Ajal, kui Eesti pidas Vabadussõda, otsustasid aga paljud baltisakslased koonduda Landesveeri taga, et mitte lasta eestlastel ja lätlastel ise oma riike juhtida. Nimelt tahtsid baltisakslastest mõisnikud säilitada võimu ja maad enda kätes.
Õnneks täpselt nagu said lüüa bolševikud, said eestlaste käe läbi lüüa ka baltisakslased. Juba mitme kuu pärast otsustavat võitu Võnnu all võttis Asutav Kogu sotsiaaldemokraatide eestvedamisel maareformi seaduse, mille järgi riigistati ja hiljem jagati talupoegadele valdavalt varem baltisakslastest mõisnike kätes olnud maad. Esimest korda läbi sajandite kuulus Eesti rikkus taas tavaeestlastele – talupoegadele.
Sajand hiljem oleme veidras olukorras: ühelt poolt enam ei kuulu Eesti rikkus – maa ja muu vara – välismaalastele, omanikeks on ikka valdavalt eestlased. Kuid hiljutine Eesti Panga uuring näitab, et rikkus ei jagune ühiskonnas kuigi ühtlaselt. Õigupoolest on tekkinud uusmõisnike kiht: ainult 5%-le eestlastest kuulub pea pool kogu Eesti netovarast. Väheste käes on jälle, nagu sajand tagasi, lõviosa Eesti rikkusest. Enamuse kätes ei ole peaaegu mitte midagi.
Kuigi võib ju tunduda, et vabas Eestis on igaühel olnud võimalik rikkaks saada, siis on jätkuvalt on suure osa “suuromanike” jõukuse juured 90ndate aastate erastamistes, kus tihti maksid positsioon ja sidemed.
Eesti vajab uut „maareformi“!
Mida teha? Kuidas sellist ebaõiglust parandada? Äkki Eesti vajaks uut maareformi?
Siin tuleb kohe selgelt välja öelda, et 21. sajandi arenenud riigis pole võimalik lihtsalt riigistada rikaste maad ja muud vara ning jagada seda vaestele. Sellised radikaalsed meetmed, mis olid kohased sajand tagasi, ei saa olla tänapäeval isegi arutelu küsimuseks.
Küll aga on võimalik teha midagi muud, astuda mõõdukaid ja mujal arenenud riikides kasutusel olevaid samme. Nimelt oleks igati seaduslik rääkida rikkuse ja vara maksustamisest.
Vara maksustamine aitaks ajapikku vähendada ülirikaste kätes oleva vara osakaalu kogu Eesti netovarast. Kui aga suunata maksutulu kõige vaesemate toetamiseks ning kättesaadavate – ja miks ka mitte tasuta – avalike teenuste arendamisse, siis võidaks sellisest ümberjagamisest valdav enamus Eesti ühiskonnast. Võidaks tavainimesed. Võidaks 21. sajandi maata talupojad.
Millistest maksudest saaks rääkida? Ennekõike tuleb rääkida kallima maa suuremast maksustamisest. Samuti võiks kaaluda kalli kinnisvara maksustamist: Viimsi villade omanikud võiks maksta rohkem. Ning kindlasti ei tohi unustada finantsvara – dividenditulu ja aktsiaomandi – suuremat maksustamist.
Kuhu aga võiks saadud maksutulu suunata? Loomulikult tervishoidu, haridusse, hoolekandesse, regionaalarengusse ja sotsiaalkaitsesse! Sinna, kus meie ühise rikkuse vilju saaks nautida kõik eestlased, mitte ainult privilegeeritud vähemus. See oleks tõeline Võidupüha vaim!