Eesti 200 on kukkumas valimiskünnise lähedale: kas valijad pettusid „pikas plaanis“?

Värske Norstati küsitlus näitab rekordmadalat toetust Eesti 200-le: valitsuspartei reiting on kukkunud 7,0% peale, mis on madalaim tase pea kolme aasta jooksul ehk alates 2020. aasta augustist. Alles aprillis nautis erakond 15,8% valijate toetust. Toetuse languse põhjusteks on toodud välja rohkeid skandaale, kuid Vaate arvates probleem on struktuurne: erakond Eesti 200 ei tea, mida nad tegelikult tahavad võimul teha.

Jah, saab väita, et Eesti 200 toetus langes skandaalide tõttu. Oli ju nende suurima häältemagneti Johanna-Maria Lehtmega seotud niivõrd kõva annetuste hämara kasutamise skandaaliga, et ta pidi Riigikogust lahkuma. Või kui mõelda erakonnasisesele heitlusele Riigikogu Keskkonnakomisjoni juhi koha pärast, mis sai alguse senise komisjoni juhi Tarmo Tamme probleemidest Keskkonnaametiga. Ei tekita usaldust ka skandaalid ja liikmete väljaviskamise ähvardused, mis leidsid aset Eesti 200 Tallinna piirkonnajuhtide valimise taustal.

Kuid kõige selle juures on Eesti 200-l palju suurem struktuurne probleem: see erakond oskas hästi kommunikeerida, et soovib pääseda võimule. Kuid senine käitumine valitsuses näitab, et Eesti 200 juhid ei tea, mida nad tegelikult tahaks võimul olles ära teha.

Kus pool metsasõjas?

Alustame keskkonnaküsimustest. Sest patiseis Keskkonnakomisjoni juhi koha täitmisel näitab ilmekalt, et Eesti 200 ei tea, mida nad tahaks teha metsaraie osas. Pole saladus, et Tarmo Tamm, kes samuti juhtub olema erakonna kontoriruumide omanik, on metsaärimees. Tema ei toeta kiiret metsaraie vähendamist.

Samas endisest Roheliste juhist ja veel varasemast SDE liikmest Züleyxa Izmailova soovib piirata metsaraiet küll ning järsult, sest tema jaoks on suurimaks prioriteediks loodus. Ometi ei suuda Eesti 200 fraktsioon ega juhtkond otsustada, kes peaks Keskkonnakomisjoni juhtima – kas metsa sõber või metsatööstur? Erakond on lõhki metsaraie küsimuses, mis paneb küsimärgi alla nende usaldusväärsuse keskkonnapoliitika valdkonnas. Tõepoolest, mida täpselt tahab Eesti 200 metsade osas teha, ei tea Eesti 200 ise.

Maksukannapööre ning kümme korda vähenenud kärpeplaan

Enne valimisi lubas Eesti 200, et nemad vähendavad riigi kulutusi ning maksude tõstmise järele ei teki vajadustki. Eesti 200 suurim rahastaja ja ühtlasi kandidaat Rahandusministri kohale Joakim Helenius läks nii kaugele, et lubas valimiste eel kärpida 700 miljoni euro võrra riigi kulutusi. Ometi hakatakse kärpima ainult 50 miljonit, ning kärpimise asemel eelistatakse maksutõuse.

Eriti valusalt on Eesti 200 ettevõtjatest toetajad ja annetajad on reageerinud ettevõtete tulumaksu tõstmisele ning regulaarselt makstavate dividendide maksusoodustuse kaotamisele, mida Riigikogu juunikuus koalitsiooni häältega vastu võttis. Härra Helenius pole küll selle nimel Eesti 200-le annetusi teinud! Eesti 200 majandus- ja eelarvepoliitika töögruppi juhtinud Helenius rääkis intervjuus Eesti Päevalehele, et mitte mingil juhul ei tahtnud Eesti 200 tööjõumakse ja dividendimakse tõsta. “Nüüd otsustati koalitsiooniläbirääkimistel aga tööjõu- ja divendimakse tõsta. Arusaamatu!” – hõiskas Helenius.

Tõsi ta on, Eesti 200 pole ainus erakond, mille lubadused maksude ja kärpimise osas ei olnud tagantjärele vaadates kuigi siirad. Tõepoolest ainult Parempoolsed ja sotsiaaldemokraadid rääkisid valimiste eel ausalt maksude tõstmise vajadusest praeguste kulutuste taseme hoidmise tingimustes. Sotsid lubasidki kõrgemaid makse ja vähem kärpimist, samas kui Parempoolsed lubasid oluliselt vähem kulutusi ning ka mõningaid maksutõuse riigieelarve puudujäägi katmiseks. Kas võib juhtuda nii, et Eesti 200 maksupoliitikas parempoolsemad valijad asuvad toetama Parempoolseid ning vasakpoolsemad sotsiaaldemokraate?

Ettevõtjate rahaga ellu viimas sotside poliitikat

Õigupoolest juhtus Eesti 200-ga üks sotsidega seotud naljakas asi maikuu lõpus. Nimelt kirjutas Eesti 200 Majandusminister Tiit Riisalo alla riigi, ametiühingute ja tööandjate vahelisele kokkuleppele, mille kohaselt tõstetakse oluliselt järgmise nelja aasta jooksul miinimumpalka. Tegemist oli SDE lubadusega, mis selle erakonna programmist pääses koalitsioonileppesse ja valitsuse tööülesannete hulka.

Kuid mida arvavad Eesti 200 tippliikmed miinimumpalga tõstmisest? Toome jälle välja Eesti 200 suurima rahastaja Joakim Heleniuse arvamuse: tema on juba pikalt arvanud, et kriisis tuleb palku mitte tõsta, vaid alandada.

Seega võibki valijal tekkida küsimus: kas Eesti 200 on vähema või suurema metsaraie poolt? Kas Eesti 200 on ettevõtete maksude tõstmise poolt või vastu? Kas Eesti 200 on palkade tõstmise poolt või vastu?

Vastus on lihtne: see sõltub sellest, mida valija ja rahastaja valimiste eel kuulda tahavad, ning sellest, mida koalitsioonipartnerid pärast valimisi teha tahavad. Need aga on väga erinevad asjad. Kui paljudele valijatele sellised kannapöörded on meelt mööda, näitab aeg.