Alates sügisest ootab kõige vaesemaid tudengeid positiivne uudis: vajaduspõhised õppetoetused suurenevad kaks korda. Kui seni suurimaks toetuse määraks oli 220 eurot kuus, siis alates septembrikuust on selleks 440 eurot kuus. Muudatus on seda olulisem, kuna vajaduspõhiste õppetoetuste määrad püsisid muutumatuna alates 2014. aastast – tervelt 9 aastat järjest!
Lugeja võib küsida, kuidas on valitsus, mille kolmest erakonnast kaks – Reformierakond ja Eesti 200 – on parempoolsed, nüüd otsustas aidata kõige vaesemaid tudengeid? Vastus on lihtne: vajaduspõhiste õppetoetoetuste märkimisväärne suurendamine oli kolmanda valitsuserakonna ehk sotside valimislubadus. Nüüd saab see lubadus täidetud, tänu millele mõnigi tudeng saab piisavalt majanduslikku abi, et oma õpinguid mitte katkestada.
Tasulise kõrghariduse varitsev oht
Küll aga tuleb meeles pidada, et selle käiguga ei saa kõik kõrghariduse probleemid lahendatud. Esiteks tõuseb vajaduspõhise õppetoetuse miinimumäär samuti kaks korda, kuid isegi pärast tõusu jääb selleks ainult 150 eurot kuus. Ilmselgelt sellega tudeng ära ei ela. Samuti on toetuse saamise tingimused küllaltki ranged.
Teiseks ei saa mööda vaadata sellest, et kuigi praegune valitsus otsustas tasuta kõrghariduse säilitamise kasuks, siiski on nii parempoolsetes erakondades kui ka ülikoolide juhtkondades palju mõjukaid isikuid, kes sooviks kõrgharidust tasuliseks teha. Ülikoolide rahastust küll suurendati viimase aasta jooksul, kuid pikas plaanis võib ikka tekkida kiusatus maksuraha asemel rahastada ülikoole tudengite taskust.
Brittide hoiatav näide
Üks riik, mis läks üle tasulisele kõrgharidusele paarkümmend aastat tagasi, on Suurbritannia. Kui algselt küsiti tudengitelt 1000 naela õppeaasta kohta, siis nüüdseks peab tudeng maksma lausa 9250 naela õppeaasta kohta.
Eestis tähendaks selline õppetasu praeguse valuutakursi järgi 10800 eurot aasta kohta. Ilmselgelt sellised õppekulud ei oleks enamikele tudengitele taskukohased – nemad oleksid sunnitud valima kas kõrgharidusest ilma jäämise või pikaajalisse võlaorjusse sattumise vahel.
Eriti õõvastavaks muutub Suurbritannia õppetasu süsteem aga seetõttu, et isegi sealsete ülikõrgete õppetasude juures ei piisa ülikoolidel rahastusest: analüütikute hinnangul ei piisa Suurbritannia ülikoolidel 2500-st naelast iga tudengi kohta ühel õppeaastal, ning rahastuse puudujääk võib kahekordistuda kõigest viie-kuue aastaga. Seega oodatakse veelgi suuremat õppetasude tõstmist, kui riik omapoolset rahastust ei paku.
Brittide näide peaks hoiatama eestlasi tasulise kõrghariduse eest: parem on rahastada ülikoole maksuraha eest kui nõuda tudengitelt hingehinda hariduse omandamise eest. Lühiajalises perspektiivis võib tasuline kõrgharidus tunduda kerge viisina riigi raha kokku hoida, kuid pikas plaanis jätab see vaesematest peredest noori ilma võimalusest kõrgharidust omandada.
Seda hullem, tasuline kõrgharidus võib lausa vähendada kõrgharidust omandavate noorte arvu. Küll aga täna ei ole piisavalt õpetajakoolituse, inseneri- ja arstitudengeid, siis homme tekib veelgi suurem puudus õpetajatest, spetsialistidest ja artsidest. Seda aga keegi meist ei peaks soovima.