Reformierakonna ja Eesti 200 juhivalimised – kas demokraatia pidupäev?

Kõige absurdsemad valimised toimuvad kahtlemata laupäeval: rohkem kui 10 000 liikmega Reformierakonnas ei leidunud ühtegi vastaskandidaati peaminister Kaja Kallasele. Seda vaatamata erakonna läbi aastate madalaimale toetuse tasemele küsitlustes ning peaministri nigelale populaarsusele valijate seas tervikuna.

Olukorra veidrust kinnitab ka see, et juhtivad Reformierakonna liikmed räägivad avalikult sellest, et tegemist on viimase korraga, kui Kallast erakonna juhiks valitakse. Seda ütles välja ka näiteks Liina Kersna. Ilmselt loodavad oravad, et Kallas sõidab peatselt ära Brüsselisse kas Euroopa Komisjoni või NATO tähtsale ametikohale. Loomulikult, kui Brüsselis keegi üldse Kallast ootab.

Ometi tekib lihtne küsimus: kui reformierakondlased loodavad Kallasest loetud kuude jooksul lahti saada, siis miks ei söandanud keegi tema vastu juba praegu kandideerida? Oravate soovimatus Kallase vastu avalikult välja astuda viib selleni, ei peaministripartei korraldab ühe kandidaadiga valimised, justkui nagu nõukogude okupatsiooni ajal või tänapäeva Hiina eeskujul.

Teises paremliberaalses erakonnas justkui toimuvad mitme kandidaadiga juhivalimised, aga sealgi on selge, kes saab võitjaks: küsitlustes räsitud erakonna trooni saab endale Margus Tsahkna. Üllatav, et keegi peale Tsahkna jõudis üldse kandideerimispaberid sisse anda, sest eelmise juhi Lauri Hussari tagasiastumisest kuni uue juhi valimiseni möödub alla kahe nädala.

Tsahkna suutis juba viia ühte erakonda valimiskünnise piirile enne selle juhi kohalt (ja hiljem ka erakonnast üldse) lahkumist. Jutt käib erakonnast Isamaa, mis oli toona tuntud IRL-i nime all.

Tema vastaskandidaadiks on filmimees Arko Okk, kes sai küsitava väärtusega tuntust tänu oma Venemaa-lembelistele väljaütlemistele. Ometi pole ju neis väljaütlemistes midagi otseselt ebaseaduslikku, kuid Eesti 200 juhid arutavad juba Tsahkna vastu kandideerima söandanud liikme väljaviskamist.

Eriti markantseks oli Eesti 200 Riigikogu saadiku Igor Taro kommentaar ERR-ile, et „enne esimehe valimisi ühegi kandidaadi väljaheitmine ei ole kuidagi demokraatlik protsessi mõttes“, kuid „eks siis peale valimisi vaadatakse, mida peale valimisi arutatakse.“

Inimkeelde tõlgituna: niisama konkurente välja visata pole viisakas, aga pärast ette otsustatud tulemusega valimisi saab väljaviskamist küll arutada. Väga demokraatlik, eks ju – nagu valimised Venemaal: valimistel saad opositsionäärina isegi osaleda, aga pärast valimisi võid lõpetada vanglas.

Mida aga saaks Reformierakond ja Eesti 200 teha oma toetuse turgutamiseks? Äkki pidada päriselt vabad sisevalimised?

Vaate vastus on lihtne: juhivahetus ei aita.

Reformierakonna ja Eesti 200 madal toetus lähtub ennekõike neid erakondi ümbritsevatest skandaalidest ja nende erakondade käitumisest võimul.

Valijad annavad küsitluste kaudu selgelt mõista, et neile ei meeldi erakonnad, mis ei soovi õpetajate, päästjate ja politseinike palka tõsta. Valijatele ei meeldi erakonnad, mis lubavad aina uut kärpimist. Valijatele ei meeldi erakonnad, mis pakuvad rohkem makse, kuid vähem teenuseid – kuigi maksuraha võiks minna ikka inimeste toetamisse parema hariduse, tervishoiu ja sotsiaalkaitse kaudu!

Kõige ilmekam on kahe Riisalo käitumine. Reformierakondlasest sotsiialkaitseminister Signe Riisalo keeldus riigieelarveläbirääkimiste käigus küsimastki lisaraha toimetulekutoetuse tõstmiseks. Seda vaatamata juba eelmisel aastal tohutult kasvanud absoluutse vaesuse näitajale. Riisalo-naine tahab hoopis toimetulekutoetust üle vaadata, et selle pealt riik saaks raha säästa.

Samuti soovib Eesti 200 majandusminister Tiit Riisalo ära võtta Töötukassalt riikliku rahastuse töötutoetuse maksmiseks. Seda vaatamata järsult kasvanud töötuse määrale. Riisalo-meest ei huvita töötute toimetulek kriisi ajal.