Jaapani opositsioon lubas valimistel miinimumpalga suurt tõusu ja vähem korruptsiooni ning jättiski võimupartei parlamendis enamuseta

Hiljutiste Jaapani parlamendivalimiste tulemused šokeerisid saareriigi poliitilist eliiti: parempoolne valitsuspartei LDP, mis on püsinud viimased 12 aastat võimul, kaotas parlamendienamuse. Suurimaks võitjaks osutus vasaktsentristlik Põhiseaduslik Demokraatlik Partei (CDP), mis suurendas oma parlamendikohtade arvu enam kui poole võrra. CDP ootamatult hea tulemuse taga oli erakonna lubadus suurendada kiirtempos miinimumpalka ning võidelda LDP juhtimisel juurdunud korruptsiooni vastu.

Miinimumpalk olgu 1500 jeeni tunnis

Kuigi Jaapan on tuntud jõuka riigina, mis kunagi võitles isegi USA-ga maailma suurima majanduse tiitli pärast, on jaapanlaste palgad suhteliselt vaoshoitud. Eriti suur probleem esineb riigis miinimumpalgaga, mille taset määrab iga prefektuur ehk regioon ise.

Keskvalitsuse soovituslik minimaalne tunnitöötasu jääb 1054 jeeni tasemele, mis võrdub kõigest 6,38 euroga. Võrdluseks: Jaapanist oluliselt vaesemas Eestis on miinimumpalk 4,86 eurot tunnis ning see peab tõusma järgmistel aastatel märgatavalt, ulatudes 50%-ni keskmisest palgast. Jaapanis aga tõuseb miinimumpalk aeglaselt, ning kohalikud võimud ei peagi valitsuse soovitusest lähtuma.

Jaapani opositsiooni juhtiv jõud CDP nägi jaapanlaste rahulolematust olukorraga ja lubaski, et valimisvõidu korral kavatseb see tõsta miinimumpalka järgmiste aastate jooksul 42 protsendi võrra ehk 1500 jeenini tunnis (9,10 eurot tunnis). Lubadus osutus niivõrd populaarseks, et toetust kaotava LDP juhid tõttasid kinnitama, et ka nemad soovivad miinimumpalka 1500 jeenini tõsta – tõsi, seda mitte varem kui 2029. aastaks.

Jaapanlastel sai konservatiivide ebaseaduslikest annetustest villand

Teiseks suureks Jaapani valimiste teemaks oli LDP-s puhkenud skandaal: nimelt levis eelmise aasta lõpus kulutulena uudis, et LDP saadikud ning erakonnasisesed fraktsioonid said viimaste aastate jooksul kokku üle 600 miljoni jeeni (3,63 miljonit eurot) deklareerimata annetusi. Salaja antud „kilekotiraha“ kasutati poliitilise tegevuse rahastamiseks, aga ka üksikute seadusandjate erahuvides. Samuti vältisid nii asjaosalised saadud annetustelt tulumaksu maksmist.

Skandaali tõttu pidi loobuma tagasivalimise katsest LDP endine juht ja peaminister Fumio Kishida, kelle asendas septembri lõpus võimupartei juhina mõõdukate vaadete poolest tuntud Shigeru Ishiba.

Ometi minetas Ishiba kiiresti oma populaarsust: ta murdis enne võimupartei juhiks valimist antud sõna ning saatis esimese asjana pärast Jaapani uueks peaministriks saamist riigi parlamendi laiali. Samuti ei suutnud ta pikalt otsustada, kas lubada annetusskandaaliga seotud saadikutel uuesti oma LDP nimekirjas kandideerida.

Kaks väga erinevat peaministrit

Ka CDP valis septembris uue juhi, kelleks sai Jaapani peaministri ametit 2011. kuni 2012. aastani pidanud Yoshihiko Noda. CDP ja LDP juhtide taust ei saa olla erinevam: kui Ishiba sündis Tottori prefektuuri pikaaegse kuberneri perre, siis Noda on üks vähestest Jaapani tipp-poliitikutest, kes pole pärit mõjukast ja jõukast perest – tema isa oli Jaapani kaitsejõudude ohvitser ja Noda ise on töötanud enne poliitikuks saamist nii eraõpetaja kui gaasitehnikuna.

Seega polegi üllatav, et Ishiba juhitud LDP sai väikseima häältesaagi oma ajaloos ning jäi parlamendienamusest ilma, samas kui CDP suutis suurendada oma saadikute arvu 90-lt 148-ni Jaapani 465-kohalises parlamendi alamkojas.

Kuigi pole veel selge, kumb poliitik suudab koguda piisavalt toetust väikestelt parteidelt, et valitsust moodustada, saab kindlasti öelda, et Jaapani valijad hääletasid positiivsete muutuste poolt, mida on pakkunud CDP. Kõrgem palk ja vähem korruptsiooni – kellele see küll ei meeldiks?