Karl Lembit Laane essee ׀ Vasakpoolsusest: vanast, uuest ja kolmandast*

Mis ajast alates saab üldse rääkida vasakpoolsusest? Mõne hinnangu järgi on see sama vana kui inimühiskond; juba Aristoteles on nentinud, et põhiline võitlus on toimunud vaeste ja rikaste vahel – mida tänapäevaste mõistetega saaks samuti näha omamoodi vasak- ja parempoolsuse konfliktina. Võib-olla saab vasakpoolsusest kui sellisest rääkida alles Prantsuse revolutsioonist alates. Väljendid „vasak- ja parempoolne“ tulenesid poliitiliste jõudude paigutusest Rahvusassamblees: vasakul olid zirondiinid ja jakobiinid, teiste sõnadega vabariiklased, paremal monarhistid.

Vana vasakpoolsus, tööstusrevolutsiooni laps

Poliitilised sotsioloogid Seymour Lipset ja Stein Rokkan on aga paigutanud n-ö vana vasakpoolsuse lätte tööstusrevolutsiooniga tekkinud lõhesse tööandjate ja töövõtjate või tollases kõnepruugis kapitalistide ja tööliste vahel. Vasakpoolse liikumise nõudmised vastasid igati tollele ajastule. Töölised olid sisuliselt jäetud väljapoole ühiskonda: neil polnud vara, poliitilisi õigusi (mis olid seotud vara olemasoluga) ega mingisugust seaduste kaitset töökohal või sotsiaalset turvavõrku väljaspool seda. Ainus, mis neil oli, on see, millest tuleb sõna „proletaarlane“ – „proles“ ehk lapsed.

Pärast enam kui sajandit võitlust jõudis vana vasakpoolsus nende saavutusteni, mida peame tänapäeval iseenesestmõistetavaks: valimisõiguse laienemiseni kõigile täisealistele kodanikele, 40-tunnise töönädalani, lapstööjõu keelustamiseni, õiguseni liituda ametiühinguga, ühiskondlikult oluliste majandusharude riigistamiseni ning tänapäevase heaoluriigi loomiseni.

Vana vasakpoolsuse edu oli aga paradoksaalselt see, mis sai sellele hukatuslikuks. Nüüd, kui töötajad olid integreeritud ühiskonda ning nende käekäik kaitstud heaoluriigiga, kadus varasem võitlusvaim, mis oli seda klassi ühendanud. Olla tööline tähendas lihtsalt üht identiteeti kümnete teiste seas ja sugugi mitte esmast. Ka senine maailmavaateline lojaalsus vasakpoolsusele hakkas hääbuma.

Midagi sarnast juhtus ka Eestis, ehkki juba märksa varem. Need olid vasakpoolsed jõud, kes olid ülekaalukalt valitud Asutavasse Kokku, kes uue põhiseadusega lõid meie riigi ning maareformiga jagasid seni mõisnikele kuulunud maad talupoegade seas laiali. Ent needsamad, kes olid saanud vasakpoolsetest reformidest enim kasu, pöörasid vasakpoolsetele parteidele selja ning asusid hääletama oma uue identiteedi alusel põllumeeste parteide poolt.

Need olid vasakpoolsed jõud, kes olid ülekaalukalt valitud Asutavasse Kokku, kes uue põhiseadusega lõid meie riigi ning maareformiga jagasid seni mõisnikele kuulunud maad talupoegade seas laiali. Ent needsamad, kes olid saanud vasakpoolsetest reformidest enim kasu, pöörasid vasakpoolsetele parteidele selja.

Vana vasakpoolsuse langusel oli muidugi teisigi põhjusi: isegi, kui töölisklass oleks jäänud vasakpoolsusele lojaalseks, poleks sellest piisanud võimu säilitamiseks. Ühiskonna klassistruktuur oli muutumas ning senistest tööstussektori sinikraedest arvukamaks olid saamas teenindussektori valgekraed, kellel polnud enam nii tugevat seost esialgse lõhega.

Uus vasakpoolsus sündis kultuurirevolutsiooni noortest

1971. aastal lagunes ülemaailmne Bretton Woodsi majandussüsteem, mis oli olnud institutsionaalseks aluseks nii heaoluriigi loomisele kui ka kapitalistide ohjes hoidmisele. Samal ajal oli aga ühiskonnas käimas veel üks pööre, mis sai määravaks vasakpoolsuse ümberdefineerimisel ning mis võib-olla iseloomustab tavakodaniku silmis vasakpoolsust veelgi rohkem kui n-ö töölismeelsus.

Nimelt toimus 1960. aastatel läänes omamoodi kultuurirevolutsioon. Noored, kes olid nüüdseks kasvanud üles plahvatusliku majanduskasvu ja laiaulatusliku heaoluriigi tingimustes, ei näinud enam majandusküsimusi esimuslikena poliitilises debatis. Toimus see, mida Ronald Inglehart on nimetanud postmaterialistlikuks pöördeks. Uuteks keskseteks teemadeks polnud enam tööline ja tema käekäik, vaid keskkonnakaitse, seksuaalvabadus, sooline enesemääramisõigus, feminism, patsifism, antirassism, solidaarsus Kolmanda Maailmaga jne.

Kui vana vasakpoolsus oli oma tuumalt majanduslik, siis uus vasakpoolsus oli tinglikult kultuuriline, ehkki selle saavutused on märksa laiemad, kui see määratlus viitab. Just selles liikumises võib näha lätet kõigile nendele edusammudele, mida nimetatud valdades on tehtud, olgu selleks siis homoseksuaalsuse dekriminaliseerimine ja samasooliste abielude võimaldamine, keskkonnakaitseregulatsioonide kehtestamine tööstusele või toetava toimimise mehhanismid marginaliseeritud inimrühmadele.

Vana ja uue vasakleeri vastuolud

Nagu arvata võib, ei olnud suhted kahe vasakpoolse leeri vahel just alati soojad. Jah, mõlemad olid küll esialgu tekkinud ühiskonnast kõrvalejäetute kaitseks, ent maailmavaateliselt oli nende vahel selge veelahe. Töölised on pea alati olnud n-ö kultuuriküsimustes konservatiivsemad (parempoolsemad), samas kui kultuurirevolutsiooni noored, keda ootas kõige tõenäolisemalt ees elu suhteliselt jõukas keskklassis, olid seda majanduslikes küsimustes.

Sellegipoolest eksisteerisid need kaks suunda teineteisega paralleelselt samas parteis mitukümmend aastat ja seda pinget on kohati tunda tänapäevani. Nende kahe kombinatsioon võis aga vasakliikumist oma ühiskondlikust baasist rohkem võõrastada kui seda kinnistada uuele. Kas see nüüd oli ilmtingimata järgneva põhjustaja, aga umbes siia perioodi (1970. aastatest alates) võib paigutada ka n-ö neoliberaalse ehk turuuskliku ja heaoluriiki lammutava liikumise võidukäigu alguse.

Kolmas tee – mõistlik kesktee kõigile?

Järele on jäänud rääkida vaid kolmandast teest, nimetuses, mille andis vasakpoolsuse edasisele arengule politoloog Anthony Giddens. Pärast kümneid aastaid tagasilööke poliitilisel areenil otsisid vasakpoolsed liikumised uusi võimalusi läbi lüüa. Neoliberaalsel foonil otsustasid nad lõplikult heita kõrvale n-ö vana vasakpoolsuse dualistliku eetose ning liikuda edasi n-ö radikaalse tsentri poole.

Teoorias tähendas see vasakpoolsete muutumist n-ö mõistlikuks keskteeks kõigi jaoks. Praktikas aga tähendas see liikumise märgatavat nihet paremale, kus piirjooned vasak- ja parempoolse partei vahel hägustusid tundmatuseni. Nagu kirjeldas Jürgen Habermas seoses globaliseerumislõhega, mida ta näeb n-ö parempopulistide tõusu põhjusena: „Vasakpoolne globaliseerumispoliitika tuua üleilmne ühiskond kokku majanduslikult ja digitaalselt ei ole enam eristatav neoliberaalsest alistumisest pankade ja reguleerimata turgude väljapressimisjõule.“ Samamoodi oli riigi enda tasandil: need polnud enam „neoliberaalid“, vaid sotsiaaldemokraadid ise, kes heaoluriiki õõnestasid.

Seni käimata tee

Sestap ei peaks ma ka „kolmandat teed“ päriselt vasakpoolsuse kolmandaks suunaks. Kui pöörduda tagasi vasakpoolsuse tekkeperioodi, võime aga leida ühe tee, mis seni on veel käimata. Hannah Arendti sõnul oli juba tol ajal töölisliikumises näha tegelikult kaht suunda. Üks neist oli n-ö ametiühinguliikumine, mille fookus oligi peaasjalikult majanduslikel küsimustel ning mis, nagu eespool nägime, oli uskumatult edukas. Teine aga oli n-ö poliitiline tööliste liikumine: „Eristus ilmnes ainult neil haruldastel ja siiski määravatel hetkedel, mil revolutsiooni käigus sai järsku selgeks, et neil inimestel, kui neid ei juhtinud parteiprogrammid ja ideoloogiad, olid omaenda ideed demokraatliku valitsemise [uue valitsusvormi] kohta modernsel ajastul.“ Eriti ilmne oli see „Kroonlinna mässu kuulsas loosungis: nõukogud ilma kommunismita… nõukogud ilma parteideta“.

See seos ei ole ehk nii väga üllatav. Nagu eespool mainitud, defineeris Prantsuse revolutsiooni aegu vasakpoolseid just nende soov rajada uus riigikord, mis põhineks poliitilisel vabadusel. Ka Aristoteles määratles vaeste ja rikaste konflikti selles võtmes: „Demokraatia on siis, kui vabad ja vaesed kodanikud saavad enamuses olles valitsemisel ülemvõimu, oligarhia aga siis, kui rikkad ja kõrget päritolu kodanikud, olles vähemuses.“

Kus iganes on püütud seda omapärast otsedemokraatiat aga juurutada, on see lõpuks alla surutud ning tavaliselt on seda teinud needsamad parteid, keda see oleks asendanud, sh vasakpoolsed: kõige kuulsamalt Kataloonias Hispaania kodusõja aegu, aga ka Vene revolutsiooni perioodil, mõlemal korral bolševike poolt.

Kas see peabki nii jääma? Kas vasakpoolsuse sisuks jääbki igaveseks pendeldus vana ja uue vasakpoolsuse põhimõtete vahel? Kas kolmas tee ja kokkukasvamine neoliberaalidega on sama paratamatu kui globaliseerumine? Või saabub kunagi päev, mil vasakpoolsed julgevad taas mõelda riigireformi peale nii, nagu mõtles see rahvas, kellest nende liikumine lähtus. Kas tuleb aeg, mil nad julgevad taas olla sotsiaaldemokraadid?

Kas saabub kunagi päev, mil vasakpoolsed julgevad taas mõelda riigireformi peale nii, nagu mõtles see rahvas, kellest nende liikumine lähtus? Kas tuleb aeg, mil nad julgevad taas olla sotsiaaldemokraadid?

* Jaotuses on lähtutud Daniele Caramani 2008. aasta raamatust „Comparative politics“, Oxford: Oxford University Press.