Õliliidu kampaania on tekitanud üksjagu furoori, kuid minu meelest osutavad nad täiesti õigele asjale. Siin riigis, kus neoliberaalne edukultus on niivõrd domineeriv, on vaesus tabuteema, inimese enda häbiväärne omadus ja sellest ei räägita.
Ainsad viited “suure varandusliku ebavõrdsuse” eufemismi taha on emotsioonitud uudised nagu “Toidupanga laod tühjenevad, abivajajate arv on hüppeliselt kasvanud” (ERR, 05.12.2020). Rootsis näiteks võib näha reklaame nagu “laen tavalistele inimestele”, kes ei ole “hästi kindlustatud”. Eestis räägivad pangareklaamid äride alustamisest ja mägede liigutamisest.
Õliliidu motiivides võib õigustatult kahelda. (Miks ei lange kütusehinnad, kui aktsiis langeb, aga alati tõusevad veel enne kui aktsiisitõus jõustub?) Aga nende sõnum on selgelt vasakpoolne ja reaalne. Ka kõige ausama kütusetootja käitumise korral mõjutab kütuseaktsiisi tõus eelkõige neid, kes elavad maal ning ei ole majanduslikult kindlustatud. Maapiirkondades (loe: väljaspool Tallinna ja Tartut) on ühistransport kehvas seisus ja tööle ja poodi sõidetakse autodega. Enamasti vanade, suure kütusekuludega autodega, sest neid jaksati järelturult osta ning erinevalt 2015. aastal maainimestele teatanud Taavi Rõivase arvamusest, ei saa need inimesed lihtsalt aktsiisi tasakaalustamiseks “säästlikumat” autot osta. Lisaks tõstab diislikütuseaktsiis tõenäoliselt ka ühistranspordi piletite hindu ning transpordi kulu kasv omakorda kõikide teiste kaupade hindu.
Kui eeldada, et kütuseaktsiisi motiivid on rohelised, tekib kohe kaks probleemi. Esiteks, rohepööre ei tohiks suurendada ega tekitada vaesust – vaid õiglaselt peaks suurimaid mööndusi tegema need, kelle elukvaliteedis mööndusi tehes tähendab palju väiksemaid kannatusi. Teiseks: roheline maks peaks suunama rohelisele tarbimisele, kuid diislikütuseaktsiisi tõus ei võimalda praegu valdavale enamusele mingeid rohelisi alternatiive.
“Rohepööre ei tohiks suurendada ega tekitada vaesust – vaid õiglaselt peaks suurimaid mööndusi tegema need, kelle elukvaliteedis mööndusi tehes tähendab palju väiksemaid kannatusi.” Getter-Agnes Aareleid
Reaalsuses on kütuseaktsiisi aga kasutatud meetmena riigieelarve täitmiseks, väga klassikaline Reformierakonna meede; kellele alternatiivid nagu astmeline tulumaks ei ole vastuvõetavad.
Kuigi teostuse üle võib loomulikult ka nuriseda (dramaatilisusega on üle võlli keeratud), siis siinkirjutajale mõjub selline kampaania nagu sõõm värsket õhku. Ainult et selliseid sõnumeid peaks tulema palju rohkem, selgemaid ja vasakpoolsete poliitjõudude poolt.