Pealtnäha helde äsja kehtestatud energiatoetuse süsteem on läbini mäda. Selle piir on kehtestatud laest võetud numbritega, mis tekitavad napilt toetusest ilmajääjates trotsi. Arvutuskäik on keeruline, arvesse lähevad pereliikmed erineva kaaluga, mis jätab raskesse olukorda ka üksikvanemad, toetuse saajate arvestamine on suur lisakoormus kohalike omavalitsuste ametnikele. Toetuse saamisel on sees suur ajaline lõtk, mis tähendab inimeste rahamurede kuhjumist kõige külmemal ajal aastas, kui nii või teisiti on kodukulud suured. Vaatame järjekorras, mis kõik pildil valesti on.
1. Energiatoetuse 1126 euro piir on meelevaldne
Sellise sissetulekuga üksi elav isik saab abi taotleda, 1127-eurose sissetulekuga inimene aga ei saa mitte ühtegi senti (v.a võrgutasude langetamised, mis kehtivad kõigile tarbijatele, aga võrgutasu ei moodusta kuigi suurt osa elektri hinnast).
Selline järsk toetuse tõmbamise piir tekitab ebaõiglustunnet ega ole põhjendatav – 1127 eurot teeniva inimese käekäik pole kuigivõrd erinev 1126 eurot teeniva inimese omast. Selliseid absurdsusi ei tekitaks kõigile kodutarbijatele abi osutamine, nagu on näiteks Lauri Läänemetsa sügisel pakutud kolmandiku elektrist tasuta andmine, käibemaksu langetamine või Norra stiilis alates teatud hinnast kõigile elektri hüvitamine.
Jäikade piiride tõmbamine toetusele kvalifitseerimisel tekitab trotsi ning vastandumist piiripealsetel juhtumitel à la „miks mu naaber peaks minu maksude eest abi saama ja mina jään ilma, kuigi ta teenib kõigest 50 eurot vähem“.
Sotsiaaldemokraatlik lähenemine, mis on alati olnud Põhjala riikide lähenemine (nagu praegu Norra) on kõigi aitamine, mitte püüda tõmmata ranget piiri vaeste, kes võib-olla vajavad abi, kui valitsus neid piisavalt vaeseks ja abi vääriliseks peab, ning ülejäänud ühiskonna vahel. Kõiki aidates tekitatakse rahvas ühtsustunnet, et oleme selles kriisis koos. Praeguse valitsuse lähenemine on hoopis lõhestav.
2. Inimesed ei saa toetust kohe, vaid tagasiulatuvalt
Ehk nad peavad ikka enne suured elektri- ja gaasiarved kinni maksma ning hiljem võib-olla saavad osa rahast riigilt tagasi. Alternatiiviks on võlgnevuste tekkimine, mis pole mõistagi kuigi hea. Abi peaks osutama nii, et see oleks kohe elektri- või gaasiarve sees.
Praegune toetusskeem ei leevenda kuigivõrd energiavaesust – kuu lõpus pühade ajal on paljudel ikka raha otsas, arved maksmata ja abi võib-olla (!) saab alles järgmisel aastal.
Praegune toetus pole energiavaesuse ennetamise skeem, vaid energiavaesusse juba sattunud inimeste kunagi tulevikus tagantjärele võib-olla kompenseerimise skeem.
Mitte ainult ei tule esitada kohalikele omavalitsustele juba saadud elektri- ja gaasiarveid, vaid linnadele-valdadele jääb veel otsustamiseks kuni 21 tööpäeva, kas taotlust rahuldada või mitte, raha ülekandmiseks jah-vastuse puhul veel 7 tööpäeva.
Teisisõnu, kui jaanuari keskpaigas esitad avalduse septembri kuni detsembri arvete eest, siis reaalselt raha võid saada veebruari lõpus – siis, kui on juba vaja jaanuari arvet maksta ja veebruari arve varsti käes!
Kuna taotlejaid hakkab olema väga palju, ei pruugi kõik omavalitsused ka selle ajaga taotlusi menetleda.
3. Ilmselgelt tuleb paljudes omavalitsustes üle Eesti avalduste laviin, mis tekitab suurt peavalu nii abi taotlejatele kui ka omavalitsusametnikele
Narvas näiteks on plaan värvata avalduste menetlemiseks 20 inimest.
Peaministripartei armastab kiidelda, et nad vihkavad bürokraatiat, ka Aabi kodupartei juht Ratas on rääkinud uhkelt „riigireformist“. Tegelikkuses aga tekitab keerukate toetusskeemide loomine bürokraatiat aina juurde! Selle bürokraatiavajaduse taga on valitsuse hoiak: reformi- ja keskerakondlased ei taha aidata kõiki, vaid tõmbavad oma suva järgi piire abi väärivate ja mitte väärivate inimeste vahel.
Otse elektriarvel osa kulude automaatne hüvitamine või langetatud käibemaks aitaks seda probleemi ära hoida.
4. Energiaturu reformi ei toetata, kuigi rahvale räägitakse teist juttu
Keskerakond armastab rääkida Euroopa Liidu heitmekauplemissüsteemi ETS-i reformimisest kui pikaajalisest elektrihinna probleemi lahendamisest. Samas on näiteks Eesti valitsus – kus Keskerakond kõigi valitsuse otsuste eest vastutab – hääletanud oktoobris Hispaania ja Prantsusmaa valitsuse gaasi- ja elektrituru reformimisettepanekute vastu! Ettepanekute sisu oli osta gaasi ühiselt Euroopa Liitu ning uurida ja piirata võimalikku spekuleerimist elektriturul. Hispaanias muide on võimul sotsiaaldemokraadid. Jaak Aabi erakond (KE) räägib rahvale ühte asja, aga siis, kui on vaja esitada valitsuse seisukoht Brüsselis, hääletab Eesti esindaja muudatuste vastu.
Tundub, et Keskerakonna jutt mingitest reformidest Euroopa Liidu tasemel on „mõnus“ etendus rahvale.
Muuseas, sama kohtumise eel oktoobris on Eesti alla kirjutanud mitme liikmesriigi avaldusele, kus kiidetakse turgu, väidetakse, et turg on parim lahendus ning ei tohi seda mingil juhul ad hoc reformida.
Nii palju siis on järele jäänud Keskerakonna kunagisest õigluse eest seisvast poliitikast. Sisuliselt on see partei turgu jumaldava Reformierakonna väikepartner või Reformierakonna koopia venekeelsete jaoks. Õiglase riigi retoorika kõigest jutt rahvale, mis valitsuses tegudesse ei jõua.
Lisamärkus. Keskerakonna saamatust valitsuse Euroopa Liidu poliitikat mõjutada näitab ka see, et Eesti ja Ungari on ainsad liikmesriigid, kes blokeerivad ülemaailmse maksukokkuleppe rakendamist Euroopa Liidus.
Enne valimisi pühib Keskerakond tolmu õiglasema maksustamise jutult, aga tegudes? Keskerakond lausa aitab Reformierakonnal kaitsta oma ebaõiglast, jõukaid soosivat, riiki ilma tuludeta jätvat süsteemi. Möödaminnes takistatakse Euroopa Liidu ühise poliitika rakendamist. Jätame aga Eesti riigieelarve täiendavatest tuludest ilma, kärbime parem peldikuid maantee äärest, samal ajal takistame ka teistel liikmesriikidel suurkorporatsioonide kasumit maksustada.
5. Kes keelab jõukaid – kes ei vaja abi – rohkem maksustada?
Kaja Kallas väidab, et praegusele bürokraatlikule meelevaldsele toetusskeemile polevat alternatiivi, sest „raha ei tule seinast“. Aga miks inimesi saab aidata ainult käibemaksu ülelaekumise või kvoodimüügi raha eest? Miks ei saa kehtestada sedasama klassikalist tulumaksu ettevõtetele ja nii saada suuremaid maksulaekumisi, et suuremas ulatuses elektri- ja gaasiarveid hüvitada? Kui ei taha anda abi kõigile, sest „jõukad ei vaja abi“, miks siis ei saaks hüvitada elektri- ja gaasihindu kõigile, samas kehtestades astmelise tulumaksu ja võttes seega kuhjaga tagasi nii rikastele antud „ebavajalikku“ toetust kui ka rohkemgi?
Kui raha veel üle jääb, äkki saaks ka ajuvabu eelarvekärpeid tagasi pöörata, kõrghariduse jaoks vajalikku raha leida, selle asemel et lasta Reformierakonnal hellitada unistusi tasulisest haridusest.
6. Lahendus võib olla ka elektri käibemaksu vähendamine
Naljaga pooleks võib küsida Keskerakonnalt, kas nad ei tahaks vahelduseks opositsiooniga töötada ja langetadagi Riigikogus elektri käibemaksu. Kas tõesti Reformierakond kukutaks valitsuse, kui Keskerakond leiaks selgroo ja kasvõi korra oma pakutud poliitikat ka päriselt ellu viia püüaks?
Kokkuvõtte asemel
Probleemi tuum on lainetav elektrihind, ja selle lahendus on börsikontroll. Praegune toetusskeem on tagajärgede sabas jooksmine. Kui toetust maksta, siis juba lihtsama korra alusel, sest sihtrühm on üle poole leibkondadest.