Äripäeva „Eduka Eesti“ arvamuskonkursi esimene artikkel on Egle Heinsarilt, kes teeb ettepaneku kaotada Eestis absoluutne vaesus.
- Selleks tuleks tõsta toimetulekutoetus praeguse toimetulekupiirini ehk 220 euroni. Oluline põhimõte on ettepaneku järgi ka see, et seda toetust ei peaks absoluutses vaesuses virelev inimene käima, müts peos, palumas.
- Ühelt poolt on see väärikuse küsimus, teiselt poolt säästaks riik nii ka bürokraatiale kuluvat raha.
- Peale selle, et saaksime inimesed ühiskonnale tagasi, võidaks sellisest ühetaolisest toetusest ka majandus, sest see toetusraha läheb ilmselgelt tagasi tarbimisse.
Artikli täistekst:
Edukas Eesti algab vaesteta ühiskonnast
Tõeliselt edukas riik saame olla alles siis, kui meil pole vaeseid. Kui me ei jõua teha tervet kodanikupalka, tehkem sellest veerandki – kõige haavatavamale ühiskonnakihile.
Egle Heinsar, sotsiaaldemokraat
Eesti saab edukaks, kui keegi ei pea virelema absoluutses vaesuses. See on saavutatav ühetaolise toimetulekutoetusega. Viimatiste Eesti Statistikaametist kättesaadavate ehk 2020. aasta andmete järgi on Eestis absoluutses vaesuses olevaid inimesi 28 700.
28 700. Seda on umbes sama palju, kui Jõgevamaal elanikke. 2,2 protsenti Eesti inimesi. Natukene rohkem, kui vajab erakond Riigikogu valimistel valimiskünnise ületamiseks hääli. Me ei saa kuidagi öelda, et need inimesed oleksid tähtsusetud. Seni aga on nad justkui unustatud.
Noh, võib-olla mitte päris unustatud.
Räägime neist, kui jutuks tulevad kiirlaenuorjusesse langenud inimesed.
Räägime neist, kui jutuks tulevad välja lülitatud küttega kodus elavad inimesed.
Räägime neist, kui jutuks tulevad heitunud ja kodutud, telgis talvituvad inimesed.
Jah, täpselt samasugused inimesed nagu me kõik.
Aga seni pole me juba kolm aastat midagi teinud, et nende heaolu mingilegi inimväärsele tasemele tõsta. Tõetamme leheke vilgutab oranži, mis nendib: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.“ Kõige kehvem leheke puul.
Oleme tulnud absoluutse vaesuse vähendamisel suurte sammudega alla, ent siis kolmel viimasel aastal, alates 2018. aastast kohapeale tammuma jäänud. 2015. aastal vähenes absoluutse vaesuse määr veel jõudsalt: 6,3 protsendilt 4,3 protsendile. Kindlasti mängis selles suurt rolli lastega perede vaesuse vähenemine – just sellest aastast tõusis üle kahe korra lapsetoetus, mis oli varem olnud palju aastaid 19 euro peal, 45 eurole. Nüüdseks on see tõusnud 60 eurole. See on üks ühetaolise toetuse positiivse mõju suurepärane näide.
Toimetulekupiiriks, millest allapoole jääbki absoluutne vaesus, on 220 eurot. Kui neile inimestele maksta midagi küsimata ja tõendeid nõudmata ühetaolist toimetulekutoetust 220 eurot, saaksime riigina esiteks ühe suure eesmärgi täidetud. Meil ei oleks enam vaesust selle kõige masendavamal kujul, vahest isegi hakkaks Eesti natuke Põhjamaade nägu minema.
Kiire arvutus näitab, et raha oleks igal aastal selleks toetuseks vaja 78 miljonit eurot. See on ligikaudu kümnendik 2022. aasta riigieelarvest investeeringutele minevast rahast. Mis oleks, kui investeeriksime neisse 28 700 inimesesse?
Tegelikult pole juurde pandav osa nii suur, sest praegugi, 2021. aastal, kehtivad toimetulekutoetused, mida saab taotleda, kui „kui kõik muud vaesuse ja puuduse leevendamise abinõud on osutunud ebapiisavaks“. Üksi elava ja esimese pereliikme toimetulekupiiriks loetakse 150 eurot, alaealise puhul 180 ja iga järgmise pereliikme puhul 120 eurot.
Teiseks. Mida me ühiskonnana sellest saaksime, kui sisuliselt sissetulekuta inimene saaks 220 eurot kuus peo peale? Paljud kardavad, et „joovad maha ju“. Aga nad ei jäta joomata nii või teisiti. Peame lõpetama teistele kodanikele lapsehoidja mängimise. Las nad saavad selle raha. Küsimusi esitamata, kätt välja sirutamata, väärikust säilitades. Usun, et paljud saaksid tagasi mingigi elatustaseme. Võimaluse end mülkast välja sikutama hakata. See polegi teiste asi, mis nad täpselt selle rahaga teevad. Me saame inimesed ühiskonnale tagasi.
Me saame nad tagasi ka näiteks tarbijatena. On üldteada, et vaesed ei säästa, vaid tarbivad kohati rohkemgi kui mõni rikas. Nad toovad ka selle raha tagasi. Tarbivad teenuseid, ostavad süüa, maksavad arveid. Majandusel läheb paremini, kogu ühiskond võidab. See kulu, mis riigile igal aastal tekib, tuleb teistpidi tagasi ja usun, et suure kordajaga.
Riigile ja omavalitsustele oleks kokkuhoiukoht ka vähesem bürokraatia, kui ei pea toimetulekutaotlustega 220 euro piirist allapoole tegelema. Inimene ei pea käima, müts peos, palumas – mida paljud teatavast uhkusest või ka teadmatusest ei tee. See on, nagu eespoolgi öeldud, väärikuse küsimus.
Muidugi, ka elukalliduse kasvu tuleb arvestada, seega tuleb ühetaoline toimetulekutoetus indekseerida nagu pension. Lisaks tuleb seda arvestada absoluutse miinimumina, mida ei hakata teiste toetuste saamisel maha arvestama stiilis, et kui saad toimetulekutoetust, pole õigust mõnele muule praegu makstavale toetusele. Ühe käega anda ja teisega võtta ei anna just seda tulemust, mis võiks see absoluutse vaesuse kaotamise meede taotleda.
Kui absoluutne vaesus on kaotatud, saame suure sammu lähemale põhjamaaliku heaoluühiskonna poole. Kui ühiskonna kõige nõrgematel on parem olla, on kõigil parem.
Artikkel on ilmunud Äripäevas Eduka Eesti arvamuskonkursil 3. detsembril 2021, https://www.aripaev.ee/arvamused/2021/12/03/egle-heinsar-edukas-eesti-algab-vaesteta-uhiskonnast-220-eurot-kuus-koige-haavatavamatele