Lauri Läänemets ja Mark Gerassimenko vaatlevad Saksamaa äsja sõlmitud koalitsioonilepingut ja toovad paralleele Eesti olukorraga. Suuresti oleme silmitsi samade kriisidega, millele tuleb leida lahendus: olgu see inimeste toimetulek ja majandus, mis käivad käsikäes, olgu kodude kättesaadavus või rohepöörde väljakutsed.
Miks üldse rääkida Saksamaast?
Saksamaa värske koalitsioonileping on ühest küljest põnev välispoliitilises mõttes, sest tegu on endiselt Euroopa suurima majanduse ja ühe meie olulisima partneriga, kelle osalusel kujundatakse terve Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikat. Välispoliitilise mõõtme kõrval on aga äärmiselt oluline lahti mõtestada Saksamaa sotsiaaldemokraatide moodustatud valitsuse siseriiklikke ambitsioone, millega tahtetakse lähiaastatel säilitada Saksamaa majanduslik võimekus, aga ka kasvatada selle elanike heaolu.
Nagu paljud teised riigid, Eesti sealhulgas, seisab Saksamaa silmitsi probleemiga, kus majanduse indikaatorid püsivad tugevad, kuid sellest tulenev heaolu ei jõua kõigi inimesteni. Selleks on värskel valitsusel kavas senisest aktiivsemalt sekkuda, et kaitsta nii oma ettevõtete konkurentsivõimet kui ühiskonda tervikuna.
Alampalga tõus veerandi võrra
Sotsiaalkaitsest ja tööturust rääkides on kindlasti kõige märkimisväärsem otsus tõsta miinimumtunnitasu praeguselt 9,60 eurolt 12 euroni ning seda juba järgmisest aastast. See tähendab 25% kasvu ühe aastaga. Miinimumpalga tõstmine on hädavajalik selleks, et aidata järele ühiskonna nõrgemat osa ning likvideerida palgavaesust. Samas jõuab suurem osa sellest rahast tarbimise läbi taas ringlusesse ning tugevdab sellega sisemajandust.
Oluline mõttekoht Eestile. Ühest küljest jääb meie miinimumpalk (3,48 €/h) uuest aastast Saksamaa omale alla pea 3,5-kordselt, teisest küljest on kahe riigi SKT per capita erinevus umbkaudu kahekordne. Sõnades seame eesmärgiks konkurentsivõimelise, paindliku ja produktiivse majanduse. Reaalsuses nendivad majandusanalüütikud, et meie peamiseks takistuseks on tööjõupuudus, kuid samas palka me oma inimestele maksta ei taha.
Kodud igale inimesele kättesaadavaks
Teine tähtis valdkond Saksamaa uues koalitsioonileppes on elamumajandus. Nimelt on plaanis riiklikult subsideerida saja tuhande uue korteri ehitamist ning võtta üürihindade kasv kontrolli alla, seades sellele konkreetse piirmäära, milleks saab 11 protsenti kolme aasta jooksul (varasema 15 asemel).
Eesti üürituru olukord on järjest kriitilisem: kinnisvararallis muutub kvaliteetse elamispinna üürimine, eriti just tudengitele ja noortele peredele, järjest kättesaamatumaks. Isegi kui õnnestub leida mõistlik üüripind, siis tähendab see, et suurem osa noore inimese sissetulekust kulub üüriks ning säästudeks ei jää midagi. Eriti veel tänases olukorras, kus rahakotile annavad löögi ka kasvavad kommunaalkulud ja inflatsioon. Nii ei suuda enam mõistlikku palka teenivad inimesed omale varsti enam elamispinda soetadagi.
Nende suundumuste jätkudes on möödapääsmatu, et ka Eestis tuleb kodude kättesaadavusest rohkem rääkida, asjaomaseid regulatsioone muuta ja kehtestada, kus neid pole, sest sellega tagame nii kinnisvarasektori stabiilsuse kui ka inimeste heaolu.
Investeerimine uutesse töökohtadesse
Saksa sotsiaaldemokraatide valitsuse koalitsioonileping maksutõuse ette ei näe, pigem tõhustatakse maksukogumist ning põhjalikult auditeeritakse suurettevõtteid ja ülirikaste tuludeklaratsioone. Jäädakse ka eelarvetasakaalu põhimõtte juurde, kuid rohepööret silmas pidades antakse lisavõimekust riiklikule investeerimispangale just taastuvenergia ja suurte taristuprojektide tarbeks.
Küllap võiksime ka meie siin mõelda, kuidas laiendada näiteks Kredexi volitusi, ja me ei tohiks karta riiklikke investeeringuid kliimakindlate töökohtade loomiseks. Rohepöördes tekivad uued majandusharud, kus peame jälgima, et need ka riigi abiga suurlinnadest väljapoole jõuavad, nii hoiame ära regionaalse ebavõrdsuse.
Ambitsioonikas roheplaan
Investeeringud rohelistesse valdkondadesse, eriti mis puudutab energeetikat ja transporti, on kindlasti aktuaalsed küsimused ka meil. Kui meie seisame silmitsi „põxitiga“, siis Saksamaa järgmine valitsus on otsustanud söekaevandamise lõpetada varasema 2038. aasta asemel juba 2030. aastal. Saksamaa jaoks on selliste plaanide tegemine muidugi pisut lihtsam kui meil Eestis, sest heade ühenduste tõttu on neil võimalik kivisöest saadav elekter arvukate ühenduste kaudu sisse osta naabritelt, näiteks Prantsusmaalt, kus tuumaenergiat jätkub. Küll aga kavatseb Saksamaa oma tuule- ja päikeseenergia võimsuseid uute investeeringutega mitmekordistada nii, et see moodustaks 2030. aastaks 80 protsenti nende energiatootmisest.
Tänane reaalsus peaks aitama ka meil mõista, et peame seadma selles vallas oma ambitsiooni täiesti uuele tasemele.