Arenguseire keskus pakub lahendust pikaajalise hoolduse rahastusele
Arenguseire keskuse uuringute juht Lenno Uusküla kirjutab keskuse blogis, et riigina panustab Eesti märkimisväärselt pikaajalisse hooldusesse märkimisväärselt vähe, jäädes nii alla isegi Lätile ja Leedule.
Eesti riigi panus on 0,4 protsenti SKT-st ehk veidi üle 100 miljoni euro aastas – mida on neli korda alla Euroopa Liidu keskmise. See on kehv isegi võrreldes Eestiga sarnase elatustasemega riikidega nagu Läti ja Leedu, kus sama suhtarv on ulatub 1 protsendini SKT-st.
Eestis vajab igapäevaeluga toimetulekuks pikaajalise hoolduse teenuseid 160 000 – 190 000 inimest, kellest vaid iga kümnes saab vajalikke teenuseid riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt. Suur osa koormusest langeb lähedastele, kes muude võimaluste puudumisel jäävadki aastateks hooldajaks ning väljuvad sellega tööturult.
Eestis vajab igapäevaeluga toimetulekuks pikaajalise hoolduse teenuseid 160 000 – 190 000 inimest, kellest vaid iga kümnes saab vajalikke teenuseid riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt.
Pikaajalise hoolduse peidetud kulud
Eestis kehtib küll solidaarne tervisekindlustus, kuid puudub pikaajalise hoolduse kindlustus. Riik tagab erihoolekande, kuid mitte hoolekande. Pikaajalise hooldusega seotud kulud on suured, kuid ühiskonnas peidetud. Need on Eestis jäetud vaid inimese enda ja tema lähedaste kanda.
Eestis on hinnanguliselt 50 000 omastehooldajat, mis moodustab 7,7 protsenti tööhõivest. 2035. aastaks ennustatakse selle suhtarvu kasvu juba enam kui 10 protsendini, selgub arenguseire keskuse raportist.
Eestis on hinnanguliselt 50 000 omastehooldajat, mis moodustab 7,7 protsenti tööhõivest.
Pärast hooldusperioodi lõppu on abiandja ise tihtipeale sattunud abivajajate hulka, sest on nii füüsiliselt kui vaimselt kurnatud. Samuti on ta rahaliselt kehvemas seisus, kuna tööstaaži katkemise tõttu jääb ka pension keskmisest väiksemaks.
Isegi kui abivajajat hooldav pere sooviks neid teenuseid osta, pole see lihtsalt võimalik. Seega satuvad paljud abivajajad liiga vara hooldekodusse, mis on kalleim pikaajalise hoolduse vorm.
Lahendused – mitmest kohast kokku
Kirjeldatud probleemidering on hea sotsiaalse õigluse närviga kodanikule ammu teada ja selge. Arenguseire keskus pakub ühte võimalikku lahendusteed.
Soovitatav kombineeritud lähenemine hõlmaks kuludena kahte protsenti SKT-st.
- Majapidamiste sissetulekutelt makstav kindlustus, lisaks üle 25-aastastelt lastetutelt 0,25% kõrgem maks.
- Avaliku sektori ressursside panus riigieelarve üldistest tuludest 0,7% SKT-st.
- Sotsiaalkaitse eelarve panus 0,1% SKT-st neile, kes ei suuda tasuda omafinantseeringut teenuste eest.
- Omafinantseering teenuste eest 0,2% SKT-st, mis kaetakse jooksvalt oma sissetulekutelt ja säästude realiseerimisest.
- Kindlustuslepingutest ning tagurpidi kinnisvaralaenudest ja kinnisvara müügist saadud ressursid moodustavad hoolduse eest tasumisena 0,3% SKT-st.
Siit saab edasi minna
Need ettepanekud on hea võimalus alustada diskussiooni – lõppeks võib olla mõni punkt või protsent veidi teistsugune. Kõige olulisem on, et ühiskonnas saaks kõlapinda omastehooldajate probleem ning pakutaks ka lahendusi.
Miks aidata nõrgimaid? Sest ka näiteks õnnetuse korral aidatakse esimesena neid vigasaanuid, kes ise enam ei jaksa häältki teha – nende aitamiseks võib olla varsti juba hilja. Need, kes kõvasti lärmi teevad, pole alati suurimad abivajajad.