Tänane essee moodustab terviku eilse artikliga ning seekord vaatleme vabadust. Vabadus tööst ja vabadus tööl – esmapilgul sarnased sõnapaarid aitavad avada vabaduse tähendust. Kas üldse on võimalik olukord, et inimene töötab vabana, sunnita, sest ta elab niisamagi ära, isegi hästi?
Eelmine kord sai kõneldud orjusest ning selle traditsioonilisest ja tänapäevasest kujust. Kuigi vabaduse on tõstnud pjedestaalile kõik – liberaalid ja konservatiivid, vasak- ja parempoolsed –, on orjus jäänud kaotamata.
Kuidagiviisi on õigus vabadusele ja sund töötada jäänud teineteisega paralleelselt osaks meie argielust ja -teadvusest, me ei näe nende vahel vastuolu. „Õigustega kaasnevad kohustused“ või „ükski õigus pole absoluutne“ on ilmselt mõned õigusteaduslikud mööndused, mida välja pakutaks. See aga ei kaota tõdemust, et pea kõik elanikud (st kõik, kelle pärand neid sellest ei vabasta) peavad loovutama suureks osaks oma elust oma õiguse vabadusele selleks, et säilitada õigus elule.
Orjus pole kadunud, vaid muundunud ühest liigist teise.
Mis on vabadus?
Sellele on filosoofid pakkunud eri vastuseid aastatuhandeid. Ühed on näinud selles takistuste puudumist enda „liikumisele“ (Hobbes), teine kaitset domineerituse ees (Machiavelli), kolmas astuda avalikkuse ette ning luua midagi uut (Arendt) jne. Igaühel neist lähenemistest on omad tugevused ja ajalugu, aga siin on ehk lihtsaim lähtuda taas Aristotelesest. Tema nägi kaht tüüpi vabadust, üks nendest isiklik, mis tähendas „elada nii, nagu keegi soovib…, kuivõrd elada nii, nagu ei soovita, on omane orjale“. Tema teine, poliitiline vabadus, ei ole siinkohal oluline. Mis puudutab konkreetsemalt tööd, siis vabadus jaguneb kaheks: vabadus tööst ja vabadus töökohal.
Vabadus tööst tähendaks seda, et tööl käimine oleks tõepoolest inimese vaba valik ehk ta ei oleks sunnitud seda tegema selleks, et ära elada. Tänapäeval on selliseid inimesi vähe ning neid tunneme peaasjalikult „rikaste isadena“, kes elatuvad passiivsest sissetulekust, olgu kinnisvarast, dividendidest, börsivõngetest. Kui nad ka teevad tööd, siis on see tavaliselt seotud mingisuguse kõrgema eesmärgiga, mida nad püüavad ellu viia. Ühiskonna tasandil oleks selline asi teostatav ainult universaalse baassissetuleku või kodanikupalgaga, mis oleks piisavalt suur, et katta eluks vajalikud kulutused.
Ühiskonna tasandil oleks selline asi teostatav ainult universaalse baassissetuleku või kodanikupalgaga, mis oleks piisavalt suur, et katta eluks vajalikud kulutused.
See muidugi ei tähenda, et enam tööl ei käidaks: inimese soov elada head elu on piisavalt suur, et ta ilmselt ei taha piirduda sellega, mis on eluks hädavajalik. Küll oleks see juba tema enda valik, mitte tühja kõhu sund. See ei oleks aga endiselt lõplik lahendus, kuna me jõuaksime sarnase olukorrani, nagu ka juba eelmises artiklis nimetatud Samuel Pufendorf mainis: endiselt müüksid vaesemad ennast rikkamatele maha selleks, et tagada parem elamine. Seepärast tuleb tähelepanu pöörata ka vabadusele töökohal.
Kuidas see välja näeks?
Tuleme tagasi Aristotelese orjuse definitsiooni juurde: elav tööriist oma isanda kätes. Ta ei allu mitte iseendale, vaid kellelegi teisele ja tema tahtele (v.a kui ta on valmis hääletama jalgadega). Kuidas teha nii, et ettevõte, milles ta töötab, oleks korraldatud ka koostöös tema tahtega? Vastus on sarnane sellega, kuidas Aristoteles nägi poliitilist vabadust riigis: kui tal on endal osa selle juhtimises.
- Kõige nõrgemal kujul väljendub see töötajate koondumises ametiühingusse, et tingida endale paremaid palku ja töötingimusi. See on Eestis põhiline variant, ehkki alakasutatud.
- Teine ja veidi jõulisem variant on koosotsustamise kohustus: et töötajad oleksid esindatud ettevõtte juhatuses ning töötajatel oleks nende valimise õigus. Selle mudeli kõige kuulsam esindaja on Saksamaa.
- Kolmas ning töökoha vabaduse ideaalne, ent samas ka haruldasim variant on aga see, mille leiame eest kooperatiividest: et töötajad ise omavad ja juhivad ettevõtet, milles nad töötavad. Ei saa ju olla ori endale või neile, kes tegutsevad sinu voli alusel.
Vabadusest tööst ja vabadusest tööl sõltub see, kas me võime tiitli „ori“ lõpuks pühkida ajaloo prügikasti või mitte.
Ent võib-olla me ei tahagi seda enam? Võib-olla elame me tõesti n-ö tööliste ühiskonnas (society of laborers), nagu ütles kord Hannah Arendt, milles elul ilma tööta poleks mõtet? Või kui parafraseerida eestlaste vanema Manivaldi pöördumist saksa vangide poole „Maleva“ lõpust: „Te olete laastanud meie maid, puruks kiskunud peresid ja röövinud elusid, ent on üks, mida te meilt, eestlastelt, võtta ei saa… Meie tööd.“
Valik on meie teha.