Murrame visad müüdid vasakpoolsuse kohta

1. Üks levinud väide on, et parempoolsed oskavad raha tekitada, vasakpoolsed ainult seda kulutada. – VÄÄR

Sõna-sõnalt võetuna on see aga absurd – iga valitsus tegutseb vastavalt riigieelarvele, mis koosneb nii tuludest kui ka kuludest, olenemata valitsuspartei maailmavaatest.

Tõsi, on võimalik mõelda, et parempoolsed erakonnad on need, kes hoiavad tulusid kuludest suuremana, ning vasakpoolsed vastupidi. Samas ei vasta seegi tõele. Isegi kui majanduskriisi ajad välja jätta, mil eelarvedefitsiit on paratamatu, siis näeme, et Eesti riigieelarve on majanduse tavaseisundi ajal puudujäägis olnud nii parem- kui ka vasakpoolsete valitsuste ajal sama tihti. Iga hea valitsus peab maailmavaate kõrval võtma arvesse ka majandustsükli iseloomu.

Sellele müüdile võib leida ka selgituse, et parempoolsed panustavad valitsuses olles n-ö tuluallikatesse ehk ettevõtetesse ning vasakpoolsed n-ö kuluallikatesse ehk sotsiaalsesse turvavõrku. Kõigepealt, see on väär: näiteks ettevõtlusministri portfelli seitsme aasta pikkusest olemasolust neli on seda täitnud just vasakpoolne ehk sotsiaaldemokraat.

Vasakpoolne mõtteviis ütleb, et kõige enam saab väärtust luua siis, kui raha suunata sinna, kus seda pole, mitte sinna, kus seda juba on. Majandusele on vaeste sissetulekute suurenemine märgatavalt kasulikum kui rikaste oma, kuna vaesed suunavad oma lisavahendid otse tarbimisse ehk majandusse tagasi. Rikkad aga kas kandivad selle välismaale või kasutavad seda väärtpaberituru spekulatsiooniks, mis pole reaalmajanduse seisukohalt mitte ainult mõttetu, vaid ka kahjulik, ohustades finantsturgude stabiilsust. Rikkurite nuumamine võib küll kasvatada majanduse üldist mahtu, nagu teeks ka tavainimestesse panustamine, aga erinevalt viimasest koonduks tekkinud lisandväärtus kitsa ringi kätte. Ainus, mida tavainimene sellest saaks, oleksid tõusvad hinnad.

Ka meie rahvuslased, kes räägivad pidevalt “eesti rahvuse säilitamisest”, kipuvad eirama asjaolu, et see pole võimalik, kui rahvuse toeks pole tugevat heaoluriiki. Puhtmajanduslikult peaks olema igaühele mõistetav, et inimesed, kellel ei ole kodu, haridust ega tervist, ei ole võimelised majandusse samal määral panustama kui need, kellel need on olemas. See on vasakpoolse poliitika soov, et need hüved oleks universaalsed. Need on parempoolsed, kes unustavad, et just sellel püsib meie majanduse elujõud.

2. “Vasakpoolseid valida on justkui häbi, sest siis ma oleks nagu ise ka vaene ja vajaks abi.” – VÄÄR

Selle mure puhul tuleb esmalt esitada endale küsimus, kas abivajajate aitamine õige ja vajalik. Kui vastus on ei, siis tõesti ei ole mõtet vasakpoolsetega liituda ega ka nende poolt hääletada, sest siin oleme eri meelt. Kui aga vastus on jah, siis tuleks seda teha, olenemata murest oma kuvandi pärast.

Kui vaadata asja küüniliselt, siis tegelikult isegi vastupidi: mõnikord kasutavad inimesed selliseid demonstratiivseid võtteid, et jätta endast üllast muljet, ehkki teo taga pole muu kui püüd saavutada aupaistet.

Võib-olla aitab aga järgmine mõttekäik. Parempoolsed valijad kipuvad endist mõtlema kui potentsiaalsetest miljonäridest: “Jah, mul on küll praegu halvem ligipääs kõigele, mida ma vajan, aga kui ma olen ühel päeval jõudnud redeli tippu, saab mu elu olema nii palju kergem – ja olgem ausad, ma olen selle ära teeninud.” Vasakpoolsed näevad asja aga vastupidi: “Olenemata sellest, kui hästi mul praegu läheb, võin ma ühel päeval libiseda ning kukkuda – ning kas või selle jaoks on mul vaja turvavõrku.”

Viimane kaalutlus on seejuures ka märksa realistlikum, kuna tippu jõuavad vähesed, ent seoses ühiskonna, majanduse ja tehnoloogia muutumise ning pideva ebakindlusega, mida see loob, võib igaüks end ühel hetkel avastada püramiidi põhjast (v.a rikkad, kel tavaliselt on oma plaanid B–Ü ammu olemas ja ka vahendid nende elluviimiseks). Kui sind ei kannusta soov aidata teisi, siis võib-olla kannustab sind soov aidata tulevast iseennast?

3. “Vasakpoolsed ei saa olla religioossed.” – VÄÄR

Mõne inimese jaoks on sõnad “vasakpoolne”, “sotsiaaldemokraat” ja “võitlev ateist” saanud sünonüümseks ning siin võib iva ka olla selles suhtes, et vasakpoolsed on algusest peale olnud sekulaarse maailmavaate edendajad: olnud vastu vaimulikule võimule, olgu see kristlik, judaistlik, islamistlik vms ilmalikus poliitikas. Samas ei ole vasakpoolsetega samastamine ateistidega õige. Muidugi on nende hulgas ateiste. Samas on eraldi vool vasakpoolsust, mille juured on kristlikus eetikas.

Pikemalt on sellest kirjutanud Olev Remsu, aga seda saab välja lugeda kas või järgmisest Jeesuse ütlusest: “Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik! Õndsad olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie saate küllaga! Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda! Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast! [—] Ent häda teile, rikkaile, sest teil on lohutus juba käes! Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie näete veel nälga!” (Lk 6:20-26).

Kui minna aga asja praktilise külje juurde, siis nagu öeldud, vasakpoolsete seas on juba ammusest ajast olnud usuinimesi ning hiljuti moodustasid nad SDE juurde sõsarorganisatsiooni – Usutiiva. Kes arvab, et käsk armastada oma ligimest nagu iseennast tähendab ka päriselt kohustust ulatada käsi abivajajatele ning võidelda nende heaolu nimel, siis on ta teretulnud Usutiivaga liituma. Ei pea isegi erakonda kuuluma.

4. “Vasakpoolsed hävitavad eesti keelt ja kultuuri.” – VÄÄR

Tegemist on väga huvitava väitega, kuna see räägib rohkem ütlejast kui vasakpoolsetest endist. Kes vähegi on kokku puutunud Eesti kultuurilooga, teab seda, et selles on juba vabariigi algusajast saati domineerinud vasakpoolsed mõtlejad. Anton Hansen Tammsaare, Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja Eduard Vilde on vaid lühike nimekiri vasakpoolsete maailmavaatega kirjanikest. Samasse seltskonda kuulus ka keelemees Johannes Voldemar Veski.

Ehk kui keegi üldse on eesti kultuuri maatasa tampimas, siis need on just need parempoolsed, kes püüavad vasakpoolsete rolli Eesti ja eesti kultuuriloos tühistada.

5. “Vasakpoolsed ei hooli omariiklusest.” – VÄÄR

See väide on umbes sama absurdne nagu öelda, et vanemad ei hooli oma lastest. Eesti riigile pani aluse aastatel 1919-1920 tegutsenud Asutav Kogu. Selle 120 liikmest olid 78 vasakpoolsed: 41 esindajat sotsiaaldemokraatidelt, 30 Tööparteilt ning seitse esseeridelt. Just nemad olid vabadussõja järel kandvaks jõuks Eesti riigi loomisel ning tänu neile sai Eesti kõige demokraatlikuma põhiseaduse terves tolleaegses maailmas. Eesti riik oli loomisest alates sotsiaaldemokraatide nägu.

Nüüd mõned väidavad, et Eesti vasakpoolsed lakkasid omariiklusest hoolimast siis, kui toetati Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. See on väär. Meie okupatsioonieelne omariikluse kogemus on õpetanud, et suurim oht meie riigi püsimajäämisele on rahvusvaheline isolatsioon. Eesti võis küll kuulutada end maailmasõjas erapooletuks, aga ilma liitlasteta, kes seda neutraliteeti olnuks toetanud, andis see võimaluse suurtel meist lihtsalt üle sõita. “Tugevad teevad, mida saavad, ning nõrgad kannatavad, mida peavad,” nagu käib muistne ütlus. Ainult Euroopa Liidus koos ülejäänud 26 liikmesriigiga oleme me piisavalt tugevad, et oma riiki hoida. Iseseisev Eesti Vabariik on vasakpoolsetele endiselt A ja O.

Viited: