Eestis on Euroopa suurim üüri- ja kinnisvarahindade kasv
Vaade on sunnitud tõdema: Eestis on jätkuvalt kiireim kinnisvara- ja üürihindade kasv kogu Euroopas. Seda asjaolu kinnitavad uued Eurostati andmed: võrreldes 2010. aastaga on kinnisvarahinnad tõusnud Eestis tervelt 200% ehk täpselt kolm korda, ning üürihinnad on tõusnud lausa 212%. Mõlema näitaja poolest on Eesti kindlalt kogu Euroopast ees.
Konkurentsitult suurim hinnatõus
Ainus riik, kus kinnisvarahinnad on teinud ligilähedaseltki võrreldava hinnatõusu, on konservatiivide “paradiis” Ungari, kus kinnisvarahinnad on tõusnud 180% vaadeldaval perioodil. Üürihindade tõusu poolest aga jääb meist teisele kohale hoopis Leedu, kus vastav hinnatõus on olnud 165%. Siiski, meie 212%-st hinnatõusust see on ikka oluliselt madalam.
Just nii oleme eri valitsuste võimu all tasapisi jõudnud alates 2010. aastast mitte lihtsal viie suurima hinnatõusuga riigi hulka, vaid oleme saanud suurima eluaseme hinnatõusuga riigiks terves Euroopas.
Üürnikud vajavad kaitset, kortereid tuleb ehitada juurde
Mida saab teha riik sellises olukorras? Esiteks saab piirata üüri hinnatõusu. Just seda teed on läinud paljud riigid, nende hulgas näiteks Saksamaa, kus on keelatud tõsta üürihindu rohkem kui 15% kolme aasta jooksul. Kuid see poel veel kõik: pärast üürilepingu sõlmimist ei tohi üürihinda tõsta esimese aasta jooksul üldse! Eestlastest üürnikel selliseid garantiisid paraku pole.
Teine asi, millega riik saaks tegelda, kuid mis nõuaks rohkem aega, kui üürihindade tõstmisele piiri ette seadmine, oleks uue kinnisvara ehitamine riigi rahakoti eest. Kuidas see aitaks praeguses pööraste kinnisvarahindade olukorras?
Igaüks, kes tunneb natuke majandust, teab, et vabal turul kujuneb hind pakkumise ja nõudluse tagajärjel. Ju siis Eestis ei olnud piisavalt nõudlusele vastavat pakkumist viimastel aastatel. Arendajad on eelistanud ehitada kallist eliitkinnisvara lihtsamate korterite asemel, ning viimasel ajal on arendajad ehitust koomale tõmmanud. Seletus on lihtne: kuna kriisis vähem inimesi soovib kinnisvara osta, siis samade ehitusmahutde juures peaks toimuma hinnalangus. Kuna aga arendajad ei soovi osavamalt müüa, siis eelistatakse ehistust koomale tõmmata ja oodatakse arendaja vaatevinklist tulusamaid aegu.
Mis on hea, arendajale, pole aga hea ühiskonnale. Seetõttu riik võiks tellida rohkem arendusi oma raha eest või aidata kaasrahastada uusi ehitusprojekte. Eriti on puudu heas seisukorras sotsiaalelamispinnast, mida kehvemas olukorras inimestele – eakatele, tudengitele, noortele, üksikvanematele, lasterikastele ja lihtsalt madalapalgalistele – võiks pakkuda.
Midagi selles suunas on juba tehtud, kuid paraku mitte piisavalt. Nimelt on riik taaskäivitanud riiklike üürimajade programmi, millega aidatakse kohalikke omavalitsusi elamispinna ehitamisel väljaspool Tallinna ja Tartu piirkondi. Toetusmeetmega suunatakse 5 miljonit eurot üürimajade ehitusse maapiirkondades.
Kuid kindlasti on vaja enamat: miks ei saaks 5 miljoni euro asemel suunata 50 miljonit eurot aastas või lausa 500 miljonit eurot mitme aasta jooksul kokku? Küsimus on ju ainult poliitilises tahtes ning prioriteetide seadmises!