Kes on ori? Kas orjuses võis kunagi olla ka midagi head? Kas tundub ketserlik üldse nii küsida? Siis loe – jätkame Karl Lembit Laane esseesarja järgmise ampsuga.
Kes on ori? Täpsem oleks vist küsida „mis on ori“, sest ehkki tegemist on endiselt inimesega, on ta võõrandatud inimese staatusest. Kui minna tagasi antiikmõtlejate juurde, siis ori polnud midagi enamat kui „elav tööriist“ oma isanda kätes (Aristoteles). Ta oli vara, asi, teise inimese omand isiklikuks hüveks.
Kuidas selline seisund tekkis?
Aristoteles ise selgitas seda inimese loomusega: mõned inimesed on loomult orjalikud ning vajavad isandat, teised loomult vabad ja neile kuulub õigus olla isand. See mõte kordub paar tuhat aastat hiljem nüüd juba inimkonnale laiendatud kujul Immanuel Kanti väites „Inimene on loom, kes vajab isandat“. Teine laiemalt levinud seisukoht oli, et orjuse lätted on sõjas: kaotades lahingu, kaotad sa oma elu vastaspoolele ning nüüdsest kuulub see neile. Orjad on need, kes on otsustanud pigem elada alistatuna kui surra vabana.
Hiljemalt 17. sajandil tekkis aga alternatiivne arusaam orjuse lätetest. Saksa loomuõiguse teoreetik Samuel Pufendorf nägi, et orjusest pole ei midagi loomupärast ega ka sündinud sõjast. Orjus algas sellest, kui vaesed ennast rikastele maha müüsid. Vastutasuks vaeste töö eest pidid aga rikkad vaeseid ülal pidama ja pakkuma neile kõike eluks vajalikku. Ajapikku muutusid need ajutised kokkulepped alalisteks: „Mina pean sind alati ülal, kui sa jääd mu juurde alatiseks tööle.“
„Mina pean sind alati ülal, kui sa jääd mu juurde alatiseks tööle.“
Nagu teame, siis orjus selle traditsioonilises mõttes lõpuks kaotati, ehkki mitte ilmtingimata alati seetõttu, et orjus oleks midagi olemuselt halba, vaid lihtsalt kuna orjapidamine oli kulukam kui vabade inimeste pidamine (Herder).
Tööstusrevolutsioon aitas kaasa uue majanduskorra ülesehitamisele: inimesed liikusid eemale maast, mis oli neid toitnud, ja mõisnikust, kes hoolekande eest vastutas, linna, kust nad pidid leidma kellegi, kes võtaks selle rolli üle. Nad avastasid, mida tähendab olla vaba. Nad olid vabad vahetama ühe isanda välja teise vastu (Schumpeter; kui tööjõupuudus seda lubas). Müügileping asendus rendilepinguga.
Traditsiooniline orjus oli läbi ja palgaorjus oli alanud
Selline majandussuhete nihe viis omamoodi sotsiaalse katastroofini, mis oli mingis mõttes hullemgi kui traditsiooniline orjus: kuna ükski isand polnud enam oma alluvatega samavõrd isiklikult seotud kui varem, kadus ka teatud hool nende käsitsemisel. Mis mõtet on parandada vana ja räsitud tööriista, kui on võimalik see vahetada uhiuue vastu? Mis mõtet on tõsta palku ja parendada töötingimusi, kui on rida inimesi, kes on tühja kõhu täitmise nimel valmis leppima vähemaga? Alles ametiühinguliikumise survel sai isandate ülemvõimule piirid seatud ja heaoluriigile kantud hool töötajate heaolu eest.
Ent need olidki just seda: isanda ülemvõimule seati piirid, aga ei kaotatud seda ära. Kõiges, milles seadus tööandjale piire ei sea, on ta vaba, ning nagu on kirjas töölepingu seaduses, on töötaja selles töösuhtes allutatud „tema juhtimisele ja kontrollile“. Et võimaldada vaba elu kolmandikuks oma päevast ja kolmandiku uneks, tuleb kolmandiku sellest pühendada sellele, et olla kellegi teise rikkuse tööriist. Aeg-ajalt pakutakse välja kõiksugu idealistlikke põhjendusi töötamisele: isiklik areng, töörõõm, mõne ülla eesmärgi teenimine.
Et võimaldada vaba elu kolmandikuks oma päevast ja kolmandiku uneks, tuleb kolmandiku sellest pühendada sellele, et olla kellegi teise rikkuse tööriist.
Seni aga, kuni töö on seotud enese elatamisega – eksistentsiaalse küsimusega, kas ma saan endale elamist lubada või mitte –, jäävad sellised kaalutlused õõnsaks. Niikaua, kuni tööd kannustab selline praktiline sund, on raske öelda, et selle tegemine on inimese vaba valik.