Rainer Kattel on maailma kapitalismipealinnas Londonis elav ja töötav majandusteadlane, kes vaatab Eesti arengut tabudevabamalt, kui kohalikel ekspertidel tihti võimalik. Ta ütleb, et kummalisel kombel on meil küll võitluslik neoliberaalne ühiskond, ent poliitikas tihedat võitlust eriti ideede mõttes ei ole. Räägime ka Eesti maksupoliitika muutmise vajadusest, heaoluriigist ja kodanikupalga vajadusest – ja kuidas see on ilmselt odavamgi kui hoida käigus bürokraatiamasinat toetusvajaduse väljaselgitamiseks.
- Me oleme küll justkui neoliberaalses ühiskonnas, mis rõhutab konkurentsi, aga kus konkurentsi ei ole, on poliitika ideed.
- „Issand jumal, me peame kellelegi maksma toetust“ on hästi lühinägelik suhtumine. Need inimesed, kes saavad toetust, ei kogu seda kokku, vaid kulutavad selle ära.
- Arvan, et me ei taha konkureerida, kellel veab rohkem elus – pole ju teada, kas jään terveks terve eluaja jooksul ega vaja ravikindlustust.
- Kulutame kindlasti rohkem raha kui 220 eurot taotleja kohta selle kindlakstegemiseks, kas inimene ikkagi kuulub [toimetulekutoetuse vajajate] gruppi või mitte.
- Neil, kes teenivad 2500 eurot kuus, ei ole vaja viiesajaeurost kodanikupalka.
Meie, eestlased, oleme ikka vaadanud Lääne-Euroopa ja Põhjamaade heaoluühiskonna poole. Need riigid ehitati üles pärast teist maailmasõda peamiselt vasakpoolsete poliitikute juhtimisel. Ka tänapäeval vahetuvad seal parempoolsed ja vasakpoolsed valitsused. Valimistel toimub põhimõtteline maailmavaateline debatt. Eestis aga on viimastel aastakümnetel domineerinud parempoolsed parteid ja valimistel käib võitlus, kes lubab suuremat maksukärbet. Miks see nii on läinud, kas selle taga võib olla meie ühiskonna postsovetlikud kompleksid või on pigem põhjus siinsete vasakpoolsete kehvas vormis?
Rainer Kattel: Selliste komplekssete asjade puhul on mitu põhjust. Kui me vaatame ka Lääne-Euroopa ja Põhjala riikide peale, ulatuvad tänase olukorra ajaloolised põhjused ikkagi aega kakssada aastat tagasi. Seal on väga pikaaegne erinevate ideoloogiate ja ühiskonnagruppide võitlus, mille käigus loomulikult siis ka väljakujunenud teatavad organisatsioonid, massiparteid, mida Eestis näiteks ei ole. Meil on ikkagi suhteliselt väga kitsa ringi inimeste parteid. Näiteks kui vaadata, kuidas parteid seavad üles kandidaate valimisteks või kohalikke linnapeakandidaate, meil ei ole väga tihedat poliitilist võitlust ja ma arvan, et see on juba üks iseloomulik märk, et meil ühiskonna sees väga tugevat ideede konkurentsi ei ole. Me oleme küll justkui neoliberaalses ühiskonnas, mis rõhutab konkurentsi, aga kus konkurentsi ei ole, on poliitika ideed.
Üldse laiemalt Ida-Euroopat iseloomustab õhukene ühiskond. Organiseerinud ühiskonnakiht on väga õhuke – kui palju on igal inimesel, olgu ta Türil või Tallinnas, võimalust linnavalitsemises kaasa rääkida peale valimiste? See on tegelikult ju väga vähe. Et ei ole avalikke koosolekuid, rääkimata kaasarääkimise organiseeritud vormidest.
Lääne-Euroopaga tuleb sisse suur erinevus selles, et juba peale teist maailmasõda olid ka konservatiivsed ja parempoolsed parteid väga tugevasti ühiskonna tasakaalustamise poolt. Teine maailmasõda oli ühelt poolt traumaatiline kogemus, et tagajärjed olid inimeste elule keerulised, karmid; teiselt poolt aga nähti seda, et riigi tegevuses, ühisel, kollektiivsel tegevusel on võimalik saavutada väga positiivsed tagajärjed. Pärast sõda sai sel moel väga kiiresti riigi üles ehitada.
Kolmas suur mõjutegur oli kindlasti reaalne oht Nõukogude Liidust. Seetõttu olid konservatiivsed poliitikud nii Ameerika Ühendriikides, Rootsis kui ka mujal hea meelega nõus väga kõrgete maksudega.
Need jõujooned andsid tulemuse, et sotsiaalsemaid riike ehitasid üles ka tegelikult väga konservatiivsed poliitikud.
Üheksakümnendad aastad kindlasti tõid väga jõulise muutuse igale poole, mitte ainult meile – meie jaoks muutus ühiskonnakorraldus väga radikaalselt, aga ka mujal: Thatcheri-Reagani revolutsioon sai jätku pigem vasakpoolse Tony Blairi, Gerhard Schröderi ja teiste sarnaste revolutsioonidega. Seal hakati riigi ühist kollektiivse tegevuse kihte õõnestama. Näiteks võiks tuua riigiettevõtete privatiseerimist, kollektiivlepingute ja ametiühingute rolli vähenemist. See on ühiskonna pööramine väga tugevasti individualistlikule arusaamisele.
Samal ajal meie just vabanesime Nõukogude Liidust, ja sellest ajast pärineb ka mu meelest see mõisnikule omane arusaam, et me kõik tahame olla mõisnikud. Me kõik tahame, et meil oleks oma majake ja aiake ja auto, sellele paneme müüri ümber. Ei tahagi teada, mis toimub naabriga, mis tema arvab, vaid tahame, et naaber oleks vait. Meil ei ole harjumust arutada ja vaielda, aga ka konfliktidega normaalselt hakkama saada. Ma arvan, et see on väga suur erinevus.
Missugune peaks olema Eesti maksusüsteem ja kas seda peaks muutma?
RK: Eesti maksusüsteemis on mitu tugevat omapära. Üks on kindlasti see, et ta väga tugevasti eelistab kapitali poolt ehk omaniku poolt. Keeruline on töökohtade loomine – töökohad on väga kõrgelt maksustatud. Teiselt poolt ettevõtjal kasumi reinvesteerimine ei ole maksustatud. Aga kui ettevõtja tahab luua uue töökoha, siis sellel on üle 50protsendiline maks, tulu- ja sotsiaalmaks. See on kindlasti selline väga suur iseärasus. Sinna võib juurde lugeda loomulikult seda, et „me maksustame kõigi inimeste tulu tegelikult päris sarnaselt“ jne. Aga isegi Reformierakonna rahandusminister Keit Rosimannus on hiljuti öelnud, et tegelikult peaks hakkama seda ebaõiglust tugevamini maksustama.
Oleme maksusüsteemiga olnud pikka aega teatud dogma küüsis. Selles on oma positiivsed küljed ka – maksusüsteemi lihtsus näiteks võimaldas seda kiiresti digiteerida ja Eesti kui digiriigi arengule on väga lihtne maksusüsteem kasuks tulnud, eriti mis puudutab üksikisikut.
Aga me peame kindlasti liikuma selles suunas, et ettevõtete tulu taas maksustada ainuüksi selle pärast, et riigi tulubaasi kindlustada. Samamoodi siis seda, et töökohtade loomist teha soodsamaks. Samamoodi ka ebaõiglus, mis puudutab üha olulisemaks muutuvat keskkonnatemaatikat. Näiteks Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus ei ole automaksu saastamise järgi.
Need on kõik need teemad, mida varem või hiljem peab arutama. Arvan, et selleks on praegu päris suur valmidus mõlemal pool veelahet, kuigi Eestis vasakpoolseid väga ei ole – ja sotsiaaldemokraadid on ka selle vasaktsentristliku otsa peal, mitte vasakpoolse otsa peal.
Valitsus lasi võimaluse [maksudebatti algatada] käest ära, kui OSCD ja G20 initsiatiivil loodi globaalne maksustandard. See oli suurepärane võimalus öelda, et „näete, see on selline globaalne kokkulepe, nüüd peame ka oma maksusüsteemi muutma“. Ega ettevõtluse poole pealt on pigem keeruline töötaja maksustamine, mis on ettevõttele väga kallis sotsiaalmaksu pärast. Mida kõrgema palgaga töökoht, seda suurem on ka sotsiaalmaks. See on see pool, kust võiks kindlasti tasakaalustada seda süsteemi.
Oleme neis dogmades kinni ja neid on väga keeruline muuta ning õhuke ühiskond teeb selle veel keerukamaks.
Miks peaks riik üleval pidama kulukat sotsiaaltaristut? Võib-olla tuleb lõppkokkuvõttes odavamgi, kui lähtuda põhimõttest, et igaüks on oma õnne sepp, see tähendab, inimesed saagu ise hakkama, kui käed, jalad ja pea on küljes.
RK: Sotsiaalriigile omane kindlustamine pärineb ligi saja viiekümne aasta tagusest ajast – 19. sajandi lõpust on see idee, et riigina tahame kindlustada inimesi võimalike probleemide vastu. Kui me nüüd sellele hästi järele mõtleme, siis see on kapitalistlik printsiip, mis tagab selle, et kui inimene näiteks tööõnnetuse tõttu kaotab töövõime, maksame riigina talle elamisväärset toetust. See tähendab, ta saab tarbida. Tarbimine tähendab, et ta tekitab kellelegi teisele tulu. Läheb käib poes, läheb ostab endale auto, käib reisil.
Selles mõttes on see „issand jumal, me peame kellelegi maksma toetust“ hästi lühinägelik suhtumine. Need inimesed, kes saavad toetust, ei kogu seda kokku, vaid kulutavad selle ära.
Miks peale teist maailmasõda väga paljud parempoolsed, väga paljud ettevõtjad toetasid sotsiaalriikide väljaehitamist – see soodustas masstootmisel ja -tarbimisel põhinevat kapitalismi mudelit. Selle tulemusel on kodud täis igasugust kodutehnikat, elektroonikat – ja ka plastmasstooted on sellel ajal sündinud. Seda oli vaja selleks, et tarbija ära ei kaoks – et ta saaks elada, kui jääb pensionile, kui on haige, rasedana või lapsehooldusel kodus.
Nii et pigem on selle taga pragmaatiline vaade, mitte sotsiaalne. Selle taga on soov, et tarbija ära ei kaoks. Teisalt on see väga mõistlik kindlustussüsteem, mis ei jäta kogu riski inimeste õlule. Loomulikult seal midagi peab olema ka, mis jääb inimesel enda vastutada. Selge see, aga ma arvan, et me ei taha konkureerida, kellel veab rohkem elus – pole ju teada, kas jään terveks terve eluaja jooksul ega vaja ravikindlustust.
Nii et heaoluriik võib näha paberil välja kallis, aga ma arvan, et ta tegelikult ei ole kallis. Ta lihtsalt on selline üks vorm, kuidas ühiskond üritab võimalikult palju kindlustada seda, et tegelikult tarbijad jäävad pikaks ajaks kapitalistidele alles. Kapitalistid võiksid selles mõttes heaoluriiki toetada.
Meil on Eestis 28 700 absoluutses vaesuses virelevat inimest. Et neile kõigile maksta nii palju, kui on see absoluutne elatusmiinimum, mis praegu on 220 eurot, siis see maksaks natuke üle 78 miljoni euro aastas. See ei ole midagi üle mõistuse suur summa ja see tähendabki sama, mis te rääkisite, et need inimesed toovad selle raha pärast turule tagasi.
RK: Just. Selle raha andmine inimestele tähendab seda, et nad viivad selle järgmine päev poodi, kohalikule poodnikule või suudavad tänu sellele oma lapsele pakkuda mingisugust trenni. Tegelikult on see turu arendamine.
Suhtumine, et toetused on kallis asi, on lühinägelik ja ilmselt on see kaheksakümnendatest aastatest pärit problemaatiline pärand, see vastandamine, kus need, kes saavad heaoluriigi teenust, et nad kuidagi ei taha panustada ühiskonda. See on tekitanud ka väga kuluka administratiivse aparaadi sinna ümber, et me üritame kindlaks teha, kas inimene siis on alla vaesuspiiri, kui ta tahab saada toetust. Arvan, et me kulutame kindlasti rohkem raha kui 220 eurot taotleja kohta selle kindlakstegemiseks, kas inimene ikkagi kuulub sellesse gruppi või mitte.
Seetõttu arvan, et idee näiteks kodanikupalka maksta on kindlasti väga mõistlik, sest me lihtsalt hoiame administratiivse asjaajamise võrra kokku suure osa sellest, mida see maksma läheb.
Tuleb mõnevõrra kindlasti ka sissetulekute järgi diferentseerida – neil inimestel, kes teenivad 2500 eurot kuus, ei ole vaja viiesajaeurost kodanikupalka. Aga näiteks meil on terve rida kultuuri ja kunsti valdkondi, kus on väga vähe töökohti, kus enamasti inimesed on vabakutselised. Nemad peavad siis taotlema Kulkalt toetusi, mis on tegelikult väga väikesed. Seesama asjaajamise aparaat on ilmselt kallim kui need toetuste summad.