Kuidas pääseda riiki või valda-linna valitsema? Eilses osas jõudsime tõdemuseni, et enamikule sulgeb tee volikokku, rääkimata Riigikogust, ikkagi kampaania tegemiseks hädatarviliku raha puudumine. Niisiis on poliitiline võrdsus tore unistus, aga tegelikkuses määrab valimistulemuse raha.
Kust aga tuleb raha?
Osaliselt riigitoetusest, aga samuti eraannetustest ning seda mitte niivõrd tavakodanikelt, vaid pigem ärimeestelt. Adam Smithi arusaamine neist kui inimkonna isandatest omandab esindusdemokraatias nii uue mõõtme: nad ei ole üksnes seetõttu isandad, et kontrollivad majandust, vaid ka seetõttu, et nende toetus võib tähendada parteide ja kandidaatide tõusu ja hukku. Üksikisikutena võib neil olla üks hääl, aga raha annab neile võimu suunata potentsiaalselt tuhandeid hääli. Küsimus on vaid, kelle kasuks langeb nende soosing.
Nad võivad olla kosmopoliidid või rahvuslased, liberaalid või konservatiivid, aga harilikult on nad parempoolsed – mis on lihtsalt teine nimetus rikaste huvikaitsele vastandatuna tööinimese omale.
Aristoteles kirjeldas oma „Poliitikas“, et muistsed oligarhiad põhinesid valitsejate poolehoidjate hulgal ja rikkusel. Tänapäevane esindusdemokraatia põhineb sellega sarnaselt poolehoidjate võitmisel rikkuse abil, ainult et seekord ei tõmba rikkad soosingut enam mitte endale, vaid oma usaldusisikule või parteile. Kes tellib orkestri, tellib muidugi ka muusika: nende toetuse tingimuseks on, et on teatud teemad, mis ei tohi siseneda poliitilise arutelu areenile, ning jällegi teised, mis tuleb selle ette tuua ka siis, kui sel pole mingit pistmist enamiku inimeste muredega.
Üks samaväärt oluline väljund raha võimule, mis samuti vastab eelviidatud küsimusele, kuidas avalikkuseni jõuda ning seda heas, mitte halvas, on kontroll meedia üle. Eestis väljendub see eelkõige kahes parempoolses ning rahvuskonservatiivse rüüga meediaimpeeriumis: peavoolus Margus Linnamäe Postimees Grupp ning vastuvoolus EKRE arhipelaag Uutest Uudistest Tre Raadioni (viimane kuulub EKRE juhatuse liikmele Siim Pohlakule). Et esimeses mõjutab omaniku maailmavaade ka ajakirjanduse sisu, on juba mitu aastat tagasi välisvaatlejad dokumenteerinud, rääkimata siis EKRE-t toetavast meediast, mis ei pea ajakirjanduseetikat järgima kas või formaalselt. Mõlemad on asendamatud nii selleks, et upitada oma liitlasi, kui ka selleks, et tampida maatasa oma vastaseid.
Kuidas saab demokraatia püsima jääda?
Niisiis on näha, et ebavõrdsus majandussfääris kandub üle ka poliitikasse, õõnestades seda, millel demokraatia põhineb. Mida teha selleks, et demokraatia saaks siiski püsima jääda?
Esimene variant on selle moodi, mida kunagi nõudis Rousseau: „Rikkust aga ärgu olgu ühelgi kodanikul nii palju, et ta saaks teise kodaniku ära osta, ning keegi ärgu olgu ka nii vaene, et ta oleks sunnitud end müüma.“ Ehk teiste sõnadega tuleb majanduslikku ebavõrdsust kammitseda sellise määrani, et see enam ei suudaks poliitilist võrdsust ohtu seada.
Samas on just selline tegevus inimkonna isandatele kõige enam vastukarva ning igasugused katsed midagi sellist saavutada oleksid vähemalt esialgu tulutud. Fakt, et endiselt vaatamata aastakümnetepikkusele üldrahvalikule toele ning rahvusvahelisele iseenesestmõistetavusele pole Eestis isegi sisuliselt ja selgelt astmelist tulumaksu, näitab, et see oleks võimalik meede alles siis, kui teatud piirid on seatud.
Teine variant on seada majandusliku ja poliitilise sfääri vahele lisatõkked, mis muudaksid raha võimu nõrgemaks. John Rawls nägi selles oluliste meetmetena erakondade ja valimiste riiklikku rahastamist, valimiskulutustele piirangute seadmist ning regulatsioone seoses juurdepääsuga meediale ning ajakirjandusvabadusega. Samasse kategooriasse langeb ka kevadel Jüri Ratase välja pakutud idee keelustada lisaks ettevõtete omadele ka eraisikute annetused erakondadele, tõstes samal ajal riigipoolset toetust. Ent see ei oleks piisav, et talitseda raha võimu väljaspool ametlikku poliitilist sfääri, nagu on alternatiiv- ja sotsiaalmeedia kõlakodades, ning samuti lõikaks sisuliselt läbi uute parteide võimaluse võimule tõusta.
Kodanike võim igapäevaseks
Sestap võib kõige parem viis, kuidas tagada kodanike poliitiline võrdsus, kindlustada nende poliitiline vabadus – mitte valida valitsejaid, vaid valitseda. See ei tähenda ilmtingimata, et näiteks kord aastas korraldataks mõni referendum, kuna niivõrd harva toimuvate ürituste puhul on võimalik raha võim mobiliseerida ning kasutada samu võtteid nagu üldvalimistelgi.
Tagamaks, et raha võimu käed jääksid liiga lühikeseks, et rahva võimu tulemuslikult sekkuda, peaks kodanike valitsemine muutuma vaat et igapäevaseks. On üks asi tellida üks propagandakampaania pooleks aastaks, nagu oleks läinud samasooliste abielu referendumiga, kui see oleks teoks saanud. Hoopis midagi muud on aga teha seda näiteks iga kuu, iga kord erinevatel teemadel.
Eesti oludes oleks kõige realistlikum ja samas ka kõige otsesem viis, kuidas sellist valitsemist korraldada, otsedemokraatia kohalikus omavalitsuses. Nagu kirjutas Hannah Arendt: kui kodanikud kogunevad ja hakkavad teineteisega otse ja vahetult rääkima, on vaid aja küsimus, kuni hajuvad neisse sisendatud müüdid ning hakkavad kujunema ühine taju (common sense) ja vastastikune seotus (inter-est). Suverään ärkab ja imestab, mida kõike tema eemalolekul on korraldatud. Rahvas ärkab ja sünnib taas.
Viited