See, mida riik peab ja ei pea tegema, on läbi aegade tekitanud parajal määral vaidlusi. Ühed nõuavad n-ö õhukest riiki – sellist, mis keskenduks vaid välis- ja sisejulgeoleku ning õiguskorra tagamisele –, teised aga märksa ulatuslikumat rolli ühiskondliku elu korraldamises. Mida aga leiame, kui vaatame ajaloos korra tagasi nende peale, kes on sellel teemal varem arutlenud, isoleerituna tänapäevasest pidevast ideoloogilisest tuletormist?
Riik saab oma eesmärke täita vaid heaoluriigina
Oma “Poliitika” alguses ütleb Aristoteles riigi kohta järgmist: “Olles tekkinud elamise tagamiseks, seisab see nüüd hea elu teenistuses.” Ehk esialgu, kui inimesed ühinesid peredesse, pered küladesse ning külad riigiks, oli see pelgalt selleks, et kõige paremal viisil tagada ellujäämine, ilmselt nende kolme tegevuse kaudu, mis said juba eespool loetletud. Juba 4. sajandiks eKr oli aga selgeks saanud, et selle roll ei piirdu ainult sellega, et elu püsiks, vaid ka, et see elu oleks “hea”.
Tänapäeval leiame samasuguse mõtte ka oma põhiseadusest: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki…, mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ning üldises kasus.” Juba Aristotelese aegu saadi aru, et see ei ole saavutatav iseeneslikult, vaid vajab riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone: meie mõistes haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne. Riik saab oma eesmärke täita vaid heaoluriigina.
Kaduma läinud iroonia rikkuse kaitse õigsuse kohta
1970. aastatel toimus riigi rolli käsitlemises aga märgiline pööre. Tollased n-ö turuliberaalid nagu Milton Friedman ei tunnistanud enam seda loogikat, vaid pöördusid tagasi selle juurde, mida olid 18. sajandil öelnud juba Jean-Jacques Rousseau ja Adam Smith: et riik pole mitte “hea elu teenistuseks”, vaid “omandi kaitseks” ehk “rikaste kaitsmiseks vaeste eest, ehk nende kaitseks, kes omavad mingit vara, nende vastu, kel mingit vara ei ole”. Et nood autorid olid öelnud seda kibeda kirjelduse, mitte rõõmsa suunisena, läks 20. sajandil muidugi kaduma. Inimene ei olnud enam poliitiline olend, vaid homo oeconomicus: tegutseja eraturul, mille tõuse ja mõõnu dikteerisid needsamad rikkad. Kui riik kuidagi oligi heaoluriik, siis seda vaid rikastele.
Et nood autorid olid öelnud seda kibeda kirjelduse, mitte rõõmsa suunisena, läks 20. sajandil muidugi kaduma.
Ütlematagi selge, kui radikaalne selline mõtteareng oli. Isegi Friedrich Hayek, keda on paljud pidanud n-ö neoliberalismi isaks, pidas mingisugust üldist heaoluriiki ühiskonnas hädavajalikuks. Nüüdseks aga oli mõttelaad “igaüks on saatuse sepp ja oma õnne valaja” ning need, kes ei oska ei sepistada ega valada, ei vääri ka elu, ei head ega ka halba, muutunud normaalseks osaks avalikust arvamusest. Just selliste iidolite mõtete najal tõusis Mart Laar meie esimeseks peaministriks. Tänu taevale, et sotsiaaldemokraadid tol ajal valitsuses olid – muidu oleks ilmselt asjad väga käest ära läinud.
Ajapikku sai sellise turuliberaalse maailmavaate lipulaevaks Reformierakond. Tänapäeval võime õnneks öelda, et praktikas on noorem Kallas tõestanud ennast märksa pragmaatilisemana kui turufundamentalistist papa Kallas. Samas leiab Reformierakonna valimisprogrammidest siiamaani samasugust loogikat: “eraraha kaasamine” haridusse, tervishoidu jne. Ehk teiste sõnadega juurdepääsu välistamine neile, kellel piisavalt “eraraha” ei ole. Eesti 200, Isamaa ja isegi EKRE on selles vallas samuti suuresti sama meelt, ehkki opositsioonipink sunnib ka neid oma sõnavalikus ettevaatlik olema.
Paljud on kriitilised riigivõimu suhtes ning vahel on isegi kuulda n-ö libertaare ja paremanarhiste kutsumas üles kas riiki kontideni õhukeseks lihvima või kogunisti laiali saatma. Seejuures ununeb see, et riigivõim on ainus, mis vastutab ametlikult rahva ja avalikkuse ees. Kui riik teeb midagi valesti, siis saavad kodanikud ametlike protseduuridega riiki korrale kutsuda ja nõuda kursi muutmist. Ükski Facebook, Tesla, Amazon jne samadele reeglitele ei allu. Vaid meie oleksime sunnitud mängima nende reeglite järgi – nagu me juba turul teemegi.