Kas ohus on ajakirjandusvabadus vōi kasumikasv?
Ajakirjanduse käibemaks tõuseb varsti üheksa protsendi peale ja ettevõtted on murelikud oma toimetuleku pärast. Ennustatakse veel vähem tulusid teenuste müügist ja hirmutatakse ajakirjanike koondamisega ja demokraatia rikkumisega. Aga kui vaadata mööda hiljutisest peatoimetajate pöördumisest ja EKRElikust retoorikast, siis ei paista olukord üldsegi nii ebaõiglane ajakirjandushiiglaste suhtes.
Vana hea käibemaksumäär
Sotid selgeks: Vabariigi President allkirjastas käibemaksuseaduse muutmise seaduse, milles on muuhulgas ka muudatus ajakirjandusele sätestatavatele maksudele – lühidalt kasvab käibemaks taas 9% peale. Taas sellepärast, et alles mullu sügisest hakkas kehtima tänavu kasutusel olev viieprotsendiline maksumäär. Ja varem oli maksumäär meie hea 9%. Vaatamata käibemaksuseaduse muutmise seaduse jõustumisele järgmisel aastal, hakkab uus maksumäär ajakirjandusele kehtima alles aastast 2025.
Nüüd tundub ehk kogu kära ajakirjanduse vabaduse pärssimise kohta vähem õigustatud. Ajakirjandusettevõtted on pidanud hakkama saama sama käibemaksuga ja mõnda aega ja uus 5% on vägagi hiljutine areng. Üks kära tegevatest ajakirjandusgigantidest Ekspress Grupp uhkustas, viidates oma viimases majandusaasta aruandes heale kasumile ja kasumi kasvavale trendile – vaatamata koroonaaja ja Ukraina sõjas põhjustatud raskustele.
Kas kannatab ajalehtede kvaliteet või hoopis omanike kasum?
Miks siis käibemaksu tõus neile halb on? Kõrgem käibemaks tegelikult läheks mitte teenuse osutaja (ettevõtte) taskust vaid teenuse tarbija taskust. Arvatakse, et kõrgem maksumäär tõstab pakutavate teenuste hinda piisavalt, et lugejate arv väheneb ja seega väheneb ka ajakirjandusettevõtete käive. Lisaks usuvad ettevõtted, et kõrgemad hinnad pärsivad uudiste sagedust ja mitmekesisust, langetades seeläbi sõnavabadust ja rikkudes demokraatiat. Kompromissina mainisid ettevõtted kuni 100 ajakirjaniku koondamist, et kulusid kokku hoida.
Aga päeva lõpuks on tegemist eraettevõtetega, kelle eesmärgiks on suurendada kasumit. Siinkohal tundub vale maha teha väärtuslikku tööd, mida vaba ajakirjandus Eestis teeb, aga tahes tahtmata tekib küsimus, kui palju vastumeelsusest uue käibemaksu vastu on ajakirjanike huvides ja kui palju on omanike aktsiaportfellide huvides.
Ajakirjanduse vastutus lugeja ees on pakkuda asjakohast ja võimalikult vähe kallutatud informatsiooni päevakajaliste teemade kohta. Seda on võimalik teha ka ilma miljonäridest juhtkonna liikmeteta. Peatoimetajate pöördumine on ehe näide, kuidas raha paneb inimesi kasutama ära oma võimupositsiooni – kasutama ära oma unikaalset kohta vabas Eestis, et tõsta esile oma ettevõtete aktsionäride huve.