Korterite hinnad on laes. Kas oma kodu muutub varsti luksuskaubaks?

Maa-ameti andmete järgi kasvas uute korterite ruutmeetrihind Tallinnas aastaga lausa 29 protsenti. Kinnisvarainvestoritele võib meeletu hinnatõus olla küll meelepärane, kuid kindlasti ei aita see eluaseme kättesaadavusele kaasa.

Konkreetselt maksis jaanuaris uue korteri ruutmeeter pealinnas 4507 eurot, mis on 29 protsendi võrra kõrgem hind kui 2023. aasta jaanuaris. Ka järelturu korterite ruutmeetrihind tõusis kolme protsendi võrra, jõudes 2729 euroni.

Kindlasti pole Tallinn veel kogu Eesti, kuid pealinnas ja selle ümbruses elab pool Eesti elanikkonnast. Mis kõige tähtsam, asub Tallinnas lõviosa vabadest töökohtadest.

Teisisõnu on Tallinna või selle ümbrusse kolimine paljudele inimestele sundvalik – mujal tööd lihtsalt pole. Ometi ei kiirusta parempoolsed poliitikud Tallinna rahvaarvu pidevale kasvule vaatamata tegelemaa eluasemeturu probleemidega. Vastupidi – enamike poliitikute ja isehakanud ekspertide suust kõlab igavese refräänina, et riik turgu sekkuda ei tohi.

Mida on aga toonud vaba turg eluasemesektoris? Eurostati andmete järgi kasvasid kinnisvara- ja üürihinnad Eestis alates 2010. aastast kuni praeguse hetkeni rohkem kui kolm korda, mis on ühtlasi suurim hinnatõus Euroopa Liidus. Kui Eestis kasvasid kinnisvarahinnad 210 protsenti, siis Euroopa Liidus keskmisena oli kasvuks ainult 48 protsenti. Üürihinnad kasvasid samal perioodil Eestis 218 protsenti ja Euroopa Liidus keskmiselt ainult 22 protsenti.

Üürihindade tõus on veelgi murettekitavam: paljud tänapäeva noored ja keskealised on uue ajastu sundüürnikud: sissetulekud ei luba liiga paljudele omandada päris oma kodu – kusjuures jutt käib isegi kõige odavamatest aastakümneid tagasi ehitatud Lasnamäe või Mustamäe paneelikatest.

Lahendus on olemas!

Õnneks on olemas üks lahendus päris oma kodu kättesaadavuse probleemi lahendamiseks: on vaja rohkem riiki ja vähem piiramata kauboikapitalismi.

Paljudes teistes Euroopa Liidu riikides ehitab riik sotsiaal- ja munitsipaalelamuid, mida üüritakse soodsalt elanikele välja. Selline skeem suurendab eluaseme pakkumist üüriturul ning piirab hinnatõusu. Üürihindade kasvu piiramiseks kehtivad paljudes Euroopa suurlinnades samuti piirangud üürihindade aastasele tõusule – üürileandja ei saa oma suva järgi tõsta üleöö hinda.

Soomes subsideerib aga riik ulatuslikult eluasemeehitust – ligi kolmandik kõikidest Soome eluasemetest on kaasrahastatud aastakümnete jooksul Soome riigi poolt. See aitab samuti piirata hinnatõusu.

Paraku ei toeta Eesti poliitikutest peaaegu mitte keegi selliseid ettepanekuid. Eesti parlamendierakondadest lubas üürihindade kasvu seadusandlikult piirata ainult Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Samas ei saa öelda, et midagi ei tehtaks: samuti sotsist SDE regionaalministri vastutusalas on algatatud üürimajade programm, millega aidatakse kohalikke omavalitsusi rahaliselt kaasa üürimajade ehitamisel.

Tallinn on aga üks väheseid omavalitsusi Eestis, kus ehitatakse uusi munitsipaalelamuid.

Kuid statistika ei valeta: sellest ei piisa, kui hinnad jätkavad meeletut tõusu. On vaja senisest palju suuremat riigi panust eluasemekriisi lahendamisse.

Kahjuks pole märke, et peaministripartei Reformierakond või kõige häälekam opositsioonijõud Isamaa siin probleemi näeks. Ettevõtjate huve esindavate erakondadena sobib neile igati meeletu kinnisvara ja üüri hinnatõus. Mida kehvem on tavainimeste olukord, seda suurem on ju kinnisvaraarendajate kasum!