Maksud aitavad nügida ühiskonda soovitud suunas
Eestis on alanud maksudebatt ja on ka juba aeg – tulenevalt rahvastiku vananemisest ja ühiskondlikest muutustest ei suuda riik end varsti enam ära majandada. Olgu öeldud, et maksud ei ole vaid vahend, millega riiki rahastada, kuigi selline mulje võib jääda alanud maksudebatist. Maksud on ka vahend, millega tüürida ühiskonda soovitud suunas. Ja see viimane on õieti maksusüsteemi olulisim ülesanne, mis muu hulgas määrab pikemas perspektiivis ka riigi võimekuse riigikassa täitmisel.
Majanduslik ebavõrdsus ei ole mitte lihtsalt ebaõiglane, vaid ühiskonna stabiilsusele arengule ja majanduskasvule ka kahjulik. Selline on Maailma Valuutafondi (IMF) seisukoht. Arusaamani, et ebavõrdsus pärsib majanduskasvu, on IMF jõudnud samm-sammult alates aastast 2011, sama kinnitab OECD.
IMF soovitab alates 2015. aastast ebavõrdsuse vähendamiseks kõige olulisemana astmelist maksusüsteemi. 2020. aasta oktoobris raporteeris IMF, et kuigi uute tuluallikate leidmine kriisi ajal on keeruline, võib olla vaja, et valitsused kaaluksid jõukamate ja kriisist suhteliselt vähem mõjutatud ühiskonnagruppide progressiivset maksustamist. See hõlmab maksumäärade tõstmist kõrgematele sissetulekutele, kõrgema väärtusega kinnisvarale, kapitalitulule ja rikkusele. Samuti tähendab see ettevõtte maksustamise muutmist nii, et ettevõtted maksavad makse kasumlikkuse järgi.
Täpselt aasta tagasi andis IMF välja käsiraamatu selle kohta, kuidas üles ehitada progressiivset maksusüsteemi. On kõnekas, et nii IMF kui OECD on leidnud, et ebavõrdsuse kasvu arenenud lääneriikides on toonud kaasa ametiühinguliikumise nõrgenemine.
Kõnekas näide, kuidas on unustatud maksude roll ühiskonna arengut suunata: praeguse seadustiku juures puudub Eestis kohalikul omavalitsusel sisuliselt võimalus kohalike maksudega oma arengut suunata. Seadus näeb ette üksikuid kohalikke makse: reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, parkimistasu, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks. See on kõik.
See tähendab, et näiteks üle käte läinud kinnisvara- ja renditurgu ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik kontrollida, kui riik seda ei tee. Kui osale inimestele on teenimine kinnisvaratehingutelt ja eluruumi üürilt passiivse tulu allikas, ent teised ei saa endale lubada oma kodu tingimustes, kus igakuine laenu tagasimakse pangale oleks väiksem kui üür, siis on selle süsteemiga midagi väga paigast ära. Lisaks veel põhimõtteline küsimus, kas omada oma kodu on luksus, mis ei peagi olema kõigile kättesaadav, või inimõigus.
Kuidas ohjata kinnisvaraturgu
Seetõttu peaks kohalikul omavalitsusel olema võimalus ka ise kinnisvara ostu- ja üüriturgu reguleerida, kui riiklikest meetmetest ei piisa. Kui seadustik lubaks, saaksid riik ja kohalikud omavalitused kinnisvaraturgu ohjata näiteks järgmiste meetmetega.
- Maksudega. Kinnisvaramaksu üks näiteid on Itaalia lahendus: teise elamispinna soetamine on maksustatud kõrgemalt kui esimese, peamise kodu puhul. See erisus tuleneb inimese põhiseaduslikust õigusest kodule. Ka kommunaalmaksed võivad teise kinnisvara puhul olla kõrgemad. Pakun välja, et Eestis võiks olla inimõigus omada päriskodu ja suvekodu, aga mitte üürikinnisvara.
- Rendituru reguleerimisega, näiteks üürile on kehtestatud lagi sõltuvalt kinnisvara väärtusest.
- Omavalitsus peaks ehitama ise sotsiaalkortereid, nagu lubab teha uus Saksa valitsus. Et eluasemekriisiga toime tulla, lubatakse 400 000 uut korterit aastas.
- Lisaks saaks riik või kohalik omavalitsus aidata inimesi kodu ostul. Riik juba teeb seda, aga 10-protsendilise omafinantseeringu nõue tähendab enamiku noorte jaoks aastaid kogumist. Näiteks noortele teadlastele võiks võimaldada kodulaenu väiksema omafinantseeringuga. See oleks riigile või omavalitsusele ka vähese riskiga, sest kõrgharitud inimesed teenivad Eesti keskmisest kõrgemat palka. Lisaks saab siduda andeka noore inimese paigaga, kuhu ta omale kodu soetab.
Maksudebati kandev mõte on, et otsitakse kohti, kust saaks makse küsida.
Esiteks: juba mainitud kinnisvara, mille puhul ma olen veendunud, et inimesel ei peagi olema käes hulka kortereid, mida ta tulu eesmärgil välja üürib. Kummastav on muide väljend passiivne tulu, nagu seda mõistet mingil ajal väga juurutati – kellegi passiivne tulu on kellegi teise tasustamata töö!
Teiseks oleks vaja maksustada dividende. Eesti dividendi maksustamise süsteem loob tegelikult olukorra, kus üksikisiku tulumaks viib de facto regressi poole. Jõukas inimene saab osa tulu dividendina, ei maksa neilt sotsiaalmaksu, samuti võib tulumaksu määr dividendilt olla vaid 14 protsenti. Vaene inimene ilmselgelt ei saa dividendi.
Kellegi passiivne tulu on kellegi teise tasustamata töö!
Mida tähendab astmeline tulumaks
Ka lihtsalt palkade ebavõrdsus kasvab, mis tekitab vajaduse astmelise tulumaksu järele. 30 aastat on Eesti inimest hirmutatud sellega, et astmeline tulumaks tähendab, et sinult hakatakse kohe ära võtma, kui sul natukenegi inimväärsemat palka õnnestub saama hakata. Minu jaoks on alati jäänud arusaamatuks, kuidas sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond pole 30 aasta jooksul suutnud teha avalikkusele selgeks, et astmeline tulumaks ei ole selline.
Luksuses inimene peaks ühiskonna sidususe huvides märkimisväärsemalt ühiskonda tagasi panustama. See on ju ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Eesti ühiskond on kokku leppinud esimese astme – maksuvaba miinimumi. Kust peaks algama aste või astmed, mida loetakse luksuslikuks? Kindlasti ei alga see pooleteisest või kahest tuhandest eurost kuus. Kas see algab viiest või kümnest tuhandest – kokkuleppe küsimus.
Luksuses inimene peaks ühiskonna sidususe huvides märkimisväärsemalt ühiskonda tagasi panustama. See on ühiskondliku kokkuleppe küsimus.
Selge on see, et osa inimesi teebki rohkem ja paremini ja seetõttu on selge, et neid väärtustatakse ja peabki väärtustama rohkem, aga jällegi on ühiskondlikku kokkuleppe küsimus, kas tasustamine viis korda rohkem on piisav väärtustamine, või on see kümme või 50 korda …
Näiteks IT-sektor, kus on ühed parimad palgad, ei tooda ju ise midagi ja sektori eesmärk on tagada teiste (tootvate) sektorite sujuv toimimine. Samal ajal saab eksistentsi põhivajadusi katva põllumajanduse kohta öelda, et vanasõna „Põllumees põline rikas“ on läbi aegade kehtinud vaid Liivimaa linakasvatajate kohta Ameerika kodusõja ajal. Kui aga ühiskonna sujuvust tagama pidavad sektorid (nagu IT- ja finantssektor) hakkavad rikastuma nende sektorite arvel, kes reaalselt väärtust loovad, siis tekib probleem.
Seetõttu on väga õige maksudebatist läbi käinud mõte, et IT ja platvormid tuleb maksustada. Näiteks taksoäpi Uber on Euroopa kohus tunnistatud tööandjaks ja Euroopa Komisjon näeb platvormitöö reguleerimist kui üht võtmeküsimust sotsiaalse Euroopa arendamisel. Eestis aga on platvormid endiselt täiesti reguleerimata.
Töötaja peab saama väärikat tasu
„Peaaegu kümnendik ELi töötajatest elab vaesuses. Seda tuleb muuta. Inimesed, kellel on töökoht, ei peaks muretsema selle pärast, kuidas ots otsaga kokku tulla,“ on öelnud ELi tööhõive ja sotsiaalõiguste volinik Nicolas Schmit, rääkides vajadusest ELi miinimumpalga direktiivi järele.
Euroopa Liidu Nõukogu (kuhu kuuluvad liikmesriikide ministrid) leppis 6. detsembril 2021 tulevase miinimumpalga direktiivi suhtes kokku, et liikmesriigid peaksid edendama sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist kollektiivläbirääkimiste pidamiseks. Riigid, mille kollektiivläbirääkimiste katvus on alla 70 protsendi, peaksid koostama ka tegevuskava kollektiivläbirääkimiste edendamiseks. Kollektiivläbirääkimisi ei saa aga pidada, kui ametiühinguid ei ole või nad on nõrgad. See tähendab, et sisuliselt näeb tulevane direktiiv ette tegevuskavade väljatöötamist ametiühinguliikumise edendamiseks.
Küsimus ei ole ainult riigikassa täitmises, küsimus on meie teekonnas Põhjamaaks. See teekond saab kulgeda vaid ebavõrdsuse vähendamise läbi. Ebavõrdsust saab vähendada eelkõige progressiivse maksusüsteemi ja ametiühinguliikumise edendamise kaudu.
Küsimus on meie teekonnas Põhjamaaks. See teekond saab kulgeda vaid ebavõrdsuse vähendamise läbi.