Ebavõrdsusega võitlemisel on kolm teed. Miks valib Eesti kõige künklikuma?
Eesti ühiskonnas (ja ka Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehevalimistel) on käima läinud maksudebatt. Vähe on aga Eestis olnud arusaamist, et ebavõrdsusega tegelemiseks saab rakendada kolme tüüpi võrdsuspoliitikat: maksueelset, maksustavat ja maksujärgset.
Eestis on kahjuks kõige arenenum just viimane – igasugu sotsiaaltoetuste näol. Värskeim näide on elektrihinna tõusu kompenseerimine, millele kvalifitseerub hinnanguliselt ulmelised 60 protsenti (!) leibkondadest.
Maksujärgne võrdsuspoliitika on sisuliselt käest läinud tulekahju kustutamine, samal ajal kui maksueelne võrdsuspoliitika on tuleohu ennetamine.
Maksujärgne võrdsuspoliitika on sisuliselt käest läinud tulekahju kustutamine, samal ajal kui maksueelne võrdsuspoliitika on tuleohu ennetamine.
Ametiühing korraldab maksueelset võrdsustamist, sest annab töötajale sotsiaalpartnerite (töötaja, tööandja, riik) hulgas tasakaalus kaasarääkimise võimaluse.
Maksud, teadagi, mõjuvad väga erinevalt. Käibemaks näiteks rõhub vaesemat rohkem kui rikast. Näiteks kas rikas saab oma ettevõtte kaudu maksuvabasid hüvesid nautida.
Maksud saavad kogumis olla võrdsustajad, neutraalsed või ebavõrdsust hoogustavad. Reformierakond on teadlikult valinud viimase, et toetada nn kodumaise kapitalisti sündi. Sotsiaaldemokraadid on olnud väga tagasihoidlikud ja pole tahtnud sellele süsteemile tõsist väljakutset esitada. Nüüd on küll vist viimane aeg?