Psühholoog Mati Heidmets ütleb intervjuus Vaatele, et Eesti ühiskond on küpsemaks saanud ja võiks tema hinnangul juba olla valmis mõneks sammuks veidi vasakule. Näiteks Eesti rikkad on valmis panustama ühiskonda tagasi rohkem, kui neilt oodatakse. Sel laupäeval toimuva SDE üldkogu valikute kohta ütleb ta, et sotsiaaldemokraadid on juba mõnda aega lasknud teistel oma valijaskonda õhemaks närida. Heidmets leiab, et erakonna viimaste aastate strateegia loosungiga „ajame vaikselt oma õiget asja“ pole andnud tulemust. Selle jätkumisel pole üllatav, kui järgmises Riigikogus sotsiaaldemokraate lihtsalt ei ole.
SDE esimeheks kandideeriv Lauri Läänemets pakub oma programmis kiiret miinimumpalga tõusu ja maksureformi. Mida ütleb sotsiaalteadlase pilk, kas Eesti ühiskond on sellisteks muutusteks valmis?
Mati Heidmets: Eesti 21. sajandi kõige nurjatum sotsiaalprobleem on vaesus. Viimase 20 aasta jooksul oleme küll hakkama saanud absoluutse vaesuse vähendamisega, samas suhtelises vaesuse elavate inimeste osakaal oli umbes viiendik elanikest sajandi algul ning on seda ka praegu. (vt https://www.statista.com/statistics/1258316/estonia-poverty-rates/). Ei mingit progressi, vaeste inimeste osakaal on Eestis jätkuvalt suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt!
Vaesusriskis elamine tähendab äärmiselt kokkuhoidlikku majandamist ning tõsist draamat, kui lauale ilmub mõni ootamatu arve. Praegused energiahindade kompenseerimise arutelud teevad puust ette ja punaseks: ka väike lisakulu käib paljudele Eesti peredele üle jõu. Miinimumpalga kiirendatud tõus kui üks vaesuse vähendamise mehhanismidest on seetõttu kindlasti mõistlik.Usun, et Eesti ühiskond võtaks sellise muutuse rahulikult vastu. Teades seejuures, et vaesus on ka julgeolekurisk. Kui uurida vaesuse paiknemist Eesti kaardil, siis kõige vaesemad piirkonnad on just need, mis asuvad meie idapiiril. Teadagi on inimene majanduslikus kitsikuses kergemini manipuleeritav ning ka vastuvõtlikum võimu- ja eliidivastastele meeleoludele. Ja innukaid manipuleerijaid jätkub, nii siin- kui sealpool piiri.
„Praegused energiahindade kompenseerimise arutelud teevad puust ette ja punaseks: ka väike lisakulu käib paljudele Eesti peredele üle jõu. Miinimumpalga kiirendatud tõus kui üks vaesuse vähendamise mehhanismidest on seetõttu kindlasti mõistlik.“
Aga maksureform?
MH: Maksud on keerulisem mateeria. Pole olemas (maksu)muutust, mille peale kõik Eesti inimesed üksmeelselt plaksutavad. Maksureformiks peab ühiskond küpsema, maksud ja maksusüsteem pole ju pelgalt raha. See on maailmavaade ja mõtteviis, mis muutub koos ühiskonna üldise arengu ja jõukuse kasvuga. Väärtuste uurijad on hästi näidanud, et rohkem jõukust toob kaasa pehmemaid väärtusi, suuremat empaatiat ja valmisolekut panustada kogu ühiskonna arengusse.
Kui vaeses riigis tajutakse maksu karistusena, siis rikkuse kasvades muutuvad ka hoiakud „ära andmise“ suhtes. Maksust saab tasapisi normaalsus ja isegi auasi, maks on sõnum sellest, et mulle läheb korda, kuidas ühiskond tervikuna hakkama saab, mulle läheb korda, kuidas Eesti asjal läheb. Hiljutine maailma majandusfoorumil esitletud saja miljonäri üleskutse teemal „palun maksustage meid rohkem“ on näide hoiakumuutusest, suhtumisest mille kohaselt maksumaksja peas pole maks karistus, vaid panus (vt https://majandus.postimees.ee/…/miljonarid-tegid…). Mulle tundub, et ka Eestis on üha rohkem inimesi, kes sellist mõtteviisi jagavad.
„Maksust saab tasapisi normaalsus ja isegi auasi, maks on sõnum sellest, et mulle läheb korda, kuidas ühiskond tervikuna hakkama saab, mulle läheb korda, kuidas Eesti asjal läheb.“
Üheksakümnendatel, kui siinmail olid populaarsed jutud Põhjamaade kohesest kokku kukkumisest (ülikõrged maksud ju!), üllatasid mind Soome sõprade selgitused nende maksukorralduse kohta. Kõrget maksustamist ei kirutud, selle üle tunti isegi omamoodi uhkust. See, et sotsiaaldemokraadid kavatsevad maksuteema lauale panna, on hea. Muu hulgas on see ka Eesti ühiskonna arengutaseme test.
Millistest maksudest käib jutt?
MH: Maksumuutus on süsteemse analüüsi koht, loosungitega pole siin midagi peale hakata. Minu kui kõrvalseisja jaoks on meie praeguses maksusüsteemis palju küsimärke. Miks just Eestis peavad olema EL-i kõige madalamad varamaksud? Miks me oleme ainus riik Euroopas, kus pole automaksu? Miks Eestis juba dramaatilisi mõõtmeid võtnud regionaalse ebavõrdsuse vastu ei saa hakata regionaalsete maksuerisuste kehtestamisega?
Maksureformi esimene samm on julguse kogumine. Selleks, et hakata rahulikult rääkima asjadest, mida Eesti poliitikutel on kombeks karta ja häbeneda – maksud, hallid passid, vabadussammas. Muidugi tähendab maksureform rikkuse mõningast ümberjagamist, sealhulgas nihet töö ja tööjõu maksustamiselt vara ja rikkuse maksustamise poole. Veel kord, mulle tundub, et rahulikum ja ratsionaalsem osa Eesti ühiskonnast on selliseks mõttevahetuseks küps. Tajudes, et põhjamaist riiki ei saa üles ehitada maksukorraldusega, mis ajuti meenutab Venemaad või Lõuna-Ameerikat. Sotsiaaldemokraatidele peaks maksudebati eestvedaja roll sobima.
Ikkagi – miks peaks veidi jõukam eestlane tahtma rohkem „ära anda“?
MH: Maksureformil peab olema lihtne ja arusaadav põhjus. Tundub, et selline põhjus hakkab Eesti ühiskonnas teadvustuma. Selleks on tõdemus, et praeguse maksukorralduse ja -tasemega ei suuda me oma riiki vajalikul moel ülal pidada. Sellist riiki, mis on terviklik, väärikas ja mille üle saab uhkust tunda. Riiki, kus kunstnikud ei virele ning õppejõud pea taksot sõitma, kus kolmandik narvakaid ei ela vaesusriskis ega toidupangal tule oma klientuuri pidevalt laiendada.
Põhjuse kõrvale on vaja ka eeskuju. Seda pole vaja kaugelt otsida. Tuleb lihtsalt enda jaoks lahti mõelda, miks Euroopa Liidu rikkamate riikide kodanikud on juba aastakümneid nõus poliitikaga, mille järgi osa nende rikkusest läheb vaesemate liikmesriikide ergutamiseks. Miks on rootslased maailma tipus maakera vaeste piirkondade abistamise poolest? Miks annetavad eestlased jõuluajal hunniku raha selleks, et kaasmaalasi aidata?
Üha rohkemate inimeste jaoks on vabatahtlik äraandmine auasi, see on märk ühtekuuluvusest ja solidaarsusest. On ju ka rikka Euroopa maksumaksjal valimispäeval mitu võimalust. Erakonnad, kes saadaksid raha ootavad bulgaarlased, horvaadid ja eestlased koos Brüsseli bürokraatiaga kuu peale, sest ka kodus on miljon muret lahendada. Aga nad ei tee seda, hoopis jagavad oma varandust laiali.
Tegelikult on maks ka rahvustunde kõige selgem indikaator. Kogu Eesti hüvanguks „ära andmine“ ongi see päris rahvuslus. See on rahvuslik tegu, erinevalt rahvuslikust sõnavahust, mida kohtab tänaval, meedias või kaabude kogunemisel. Täpselt samuti, nagu „ära andmine“ globaalsete murede lahendamiseks on vastutustundliku ilmakodaniku indikaator. Olgu nendeks muredeks kliimamuutused, sõdadest tingitud kaos või vastuhakk üleilmsetele monopolidele.
„Kogu Eesti hüvanguks „ära andmine“ ongi see päris rahvuslus. See on rahvuslik tegu, erinevalt rahvuslikust sõnavahust, mida kohtab tänaval, meedias või kaabude kogunemisel.“
Võtab aega, aga maksufilosoofia liigub paratamatult suunas, kus „ära andmine“ ei toimu hirmu tõttu ega piitsa kartusel, vaid väljendab solidaarsust ning targa kodaniku arusaamist elu ja ühiskonna toimimisest. Ilmavaade, mida sotsiaaldemokraatidel sobiks ju toetada.
Lõpetuseks, kohe tulevad valimised. SDE esimehe kandidaadid on välja pakkunud erakonna jaoks kaht tulevikustrateegiat. Üks on praeguse liini jätkamine, sotsiaaldemokraatlike lahendusviiside pakkumine elu etteveeretatud küsimustele, sõbralikult ja hoolivalt. Teine rõhub muutustele, lubades jõuliselt siseneda majanduse ja töösuhete korraldamisse ning pakkudes välja reforme ja selle kaudu valijaskonna laiendamist. Milline strateegia võiks teie arvates edu tuua, pidades silmas ka lähenevaid Riigikogu valimisi?
MH: Sotsiaaldemokraadid on juba mõnda aega lasknud EKRE-l ja Eesti 200-l oma valijaskonda õhemaks närida. Numbrid on kangekaelsed, erakonna viimaste aastate strateegia loosungiga „ajame vaikselt oma õiget asja“ pole andnud tulemust. Selle jätkumisel pole üllatav, kui järgmises Riigikogus sotsiaaldemokraate lihtsalt ei ole.
„Sotsiaaldemokraadid on juba mõnda aega lasknud EKRE-l ja Eesti 200-l oma valijaskonda õhemaks närida.“
Pole parata, praegune kriisidest ja vastuoludest pungil elu vaikset loksumist ei kannata. Eesti ees on suured teemad ja karmid valikud, millele tuleb ka sotsiaaldemokraatidel reageerida. Seetõttu on reformipüüdlus ja laiemat valijaskonda kõnetavad prioriteedid minu meelest tulemuslikum tulevikuvaade kui lihtsalt õige asja ajamine.
Mõned Eesti jaoks suurtest (ning ka sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega seotud) teemadest olid jutuks ka meie intervjuus.
Vaesuse järsk vähendamine, mis on oluliseks eelduseks nii kodurahu säilimisele riigis kui ka (paratamatult saabuvatest) uutest kriisidest rõõsa ja rõõmsana välja tulemisele.
Panustamist väärtustav maksureform koos palgavaesuse saatmisega ajaloo prügikasti.
Regionaalpoliitika, mis pöörab ringi senise arengusuuna, mille jätkudes koosneb Eesti mõne põlvkonna pärast vaid Harjumaast ja ääremaast.
Kui sellise mastaabiga teemade osas on sotsidel pakkuda arusaadavaid sihiseadeid ja läbikaalutud samme, tulevad ka valijad. Noored ja eakamad, linna- ja maainimesed.
Tänu uuendusmeelsusele ja avaramale vaatele on sotsiaaldemokraadid mitmes Euroopa riigis praegu võimuparteid. Suure pildi silme ees hoidmine ja julgus muutusteks aitab loodetavasti ka SDE-l muskleid kasvatada.
„Kui sellise mastaabiga teemade osas on sotsidel pakkuda arusaadavaid sihiseadeid ja läbikaalutud samme, tulevad ka valijad. Noored ja eakamad, linna- ja maainimesed.“