Intervjuu teises osas (esimest osa saab lugeda-vaadata siit: https://vaade.org/heaoluriik-on-kallis-vaid-paberil/) räägime majandusteadlase Rainer Katteliga kodanikuliikumiste tähtsusest poliitika tugevdamisel, samuti peatume veel kord kodanikupalga mõttel – see toimiks ka ühiskonna tasakaalustajana. Rainer Kattel mõtiskleb ka, mis teeb meid ühiskonnana õnnelikuks; mis mõtteviisidest vabanema, et inimesi tõeliselt toetada, sealhulgas füüsilist keskkonda planeerides.
K: Milliste teemadega peaks poliitikud, kes seavad eesmärgiks sidusa ja turvalise ühiskonna, praegu Eestis tegelema?
RK: Peab toetama ühiskonna ja inimeste aktiveerumist. Meil on vaja kohapealseid liikumisi, kohapeal inimeste rohkem kaasamist poliitikasse. Me peame avama need poliitilised protsessid kohalikes omavalitsustes, aga ka riigis.
Esiteks peaks see kodanikuühiskonna tugevdamine olema parteide eesmärk. Parteid peaksid ise looma endaga vähem või rohkem seotud kodanikuliikumisi, nendega aktiivselt suhtlema ning neid võimendama. See looks parteidele juurde ka selliseid tugevaid partnereid, kellega minna ühise rindega kas või koalitsiooniläbirääkimistele, mis annab tugeva sõnumi.
Teiseks tuleks tegelda sotsiaalriigi, heaolu temaatikaga. Siin on mitu tahku: meil on vananev ühiskond, rahvastikutemaatika on väga kriitiline. Teisest küljest on kriitiline põgenikesurve Euroopasse, mis püsib veel aastakümneid. See ei ole ainult seotud julgeolekukriisidega, sõdadega, vaid eriti kliimamuutustega. Maailmas on miljard inimest, kelle elukeskkond on väga tugevasti mõjutatud ainuüksi selle kaudu.
Terves Euroopas elanikkond vananeb. Tööjõudu on aga juurde vaja. Me peame mõtlema, millised on meie sotsiaalsed struktuurid, mis võimaldavad kohalikul elanikul mitte kukkuda absoluutsesse vaesusesse, töökaotusel kiiresti ümber õppida. Sest meil on tänaseni ikkagi probleem, kus meil on palju töökohti täitmata. Aga on ka töötuid. Need on struktuursed probleemid. Migrandid tulevad, sellest ei saa üle ega ümber. Küsimus on, kuidas neid võimalikult hästi integreerida ja mitte lasta probleemil vinduda. Kuidas teha nii, et ei jääks kõlama populistlik partei, kes seda kaarti pidevalt ära kasutab. Nagu me näeme, tekitas neli tuhat inimest Poola piiri ääres nii palju problemaatikat. Kujutage ette siis, kui see, kui nad inimesi kordades rohkem.
Me oleme aruteludes liiga detailides kinni, et kas pension tõuseb viis eurot, mis on kindlasti oluline. Aga me ei mõtle selle peale, mis saab kolmekümne aasta pärast. Et mitte ainult meie süsteemide jätkusuutlikkuse mõttes, vaid selles mõttes, kui ühiskond on muutunud. Kas me üldse oleme võimelised sellega hakkama saama, kui me oleme pikka aega parempopulistide valitsemise all?
K: Irooniliselt võiks öelda, et meil meede olemas, eks ole – praegune valitsus paneb Eesti piirile lõiketraati, mis on veel hullem, kui okastraat oli omal ajal. Kas see on lahendus?
RK: See ei ole lahendus, muidugi. Meie enda julgeoleku karmavõlg on väga tõsine. Me oleme olnud nii Afganistanis kui Iraagis liitlaste poole peal, me oleme saatnud oma sõdureid sinna. Mõlemal pool on olnud see täielik läbikukkumine – julgeolekupoliitiliselt me oleme ise sellesse panustanud, et inimesed ei saa nendes kohtades enam elada.
K: Meie ülim eesmärk võiks ühiskonnana olla see, et me oleme õnnelikud, meil on olemas töö, eneseteostus, heaolu. Ja need, kes ei saa hakkama, need oleksid toetatud selles, millega nad ei saa hakkama. Kuidas seda heaoluühiskonda, tõeliselt õnnelikku rahvast saavutada?
RK: On teatud asju, mida ühiskonnad peaksid väga hästi tegema, näiteks nagu haridus. Inimestele tuleb juba lasteaiast saadik pakkuda võrdseid võimalusi. Teine asi on seesama kindlustatus, just nimelt sellel põhjusel, et mitte kaotada ära terveid gruppe ühiskonnast, kes kukuvad ühiskonnast välja. Probleemid hiljem on palju kallimad, kui see väljendub kuritegevuses või sügavamate haigustega nagu alkoholism.
Ühiskonnale palju kallim tegeleda tagajärgedega – ennetav lahendus oleks kodanikupalgalaadne lahendus. Meie ajastu on selline, kus vaja on väga julgeid lahendusi, mis tõepoolest vaatavad mitmekümne aasta peale ette. Sellest on praegu kõige suurem puudus, et me nagu ei julge mõelda, et mida me saaksime teha pikaajalise tasakaalustatuma ühiskonna suunas liikumise nimel.
Mulle tundub, et õnn on ikkagi väga isiklik teema, aga vähemalt me peaks pakkuma inimestele võimaluse. Keegi ei vali seda, kuhu ta sünnib. Seega ei tohiks kedagi jätta saatuse hooleks. Kui inimene sünnib perre, kus on raskused, et siis kindlasti peaks ühiskond õla alla panema.
Seda heaolustandardit võiksime kindlasti tõsta, selle poole me peaksime liikuma. Ükskõik, kuidas me seda mõõdame, kas Gini indeksi, sissetulekute ebavõrdsuse või inimarengu näitajate järgi, aga kindlasti peaksime selle eesmärgiks seadma.
Üks oluline tahk on ka tarbimisharjumused. Kas tahame rohkem autosid ja ehitame autoteid ja ühistransporti ei kasuta, ei julgegi sinna minna, seda üldse ei arenda? See eraldab meid aga üksteisest veelgi ja paneb üksteisest vähem hoolima. Oleme loonud infrastruktuuri, mis ei soodusta heaolu peale mõtlemist. Seda on ka keeruline ümber pöörata. See võtab palju aega, et tekiksid ühiskondlikud liikumised, kodanikualgatused, kes tahavad teistpidi teha.
Tänased uued noored kapitalistid peaksid oma raha oluliselt rohkem tagasi andma, mitte lihtsalt kinnisvaraprojekte arendama. Loomulikult on näiteks kooli [nagu Jõhvi koodikool] toetamine väga tore, aga ka peaks laiemalt vaatama ja toetama ka pikaajalisi ühiskondlikke liikumisi, mis muretsevad pigem laiema heaolu eest.
Inimesele on oluline mõtestatud töö ja ka seltskond. See on väga oluline. Teiselt poolt on meil ühiskond, kus me inimesed pensioniea saabudes maha kanname. Ka sotsiaalsüsteem on sellele üles ehitatud, et maksame nendele pensioni ja viime nad vanadekodudesse ning tegelikult üldse ei mõtle, et kuidas me neid inimesi hoiame aktiivsena. See on jällegi tervishoiusüsteemil palju odavam, kui nad on füüsiliselt, mentaalselt, emotsionaalselt aktiivsed ja kaasatud ja näiteks kasvõi mingi osakoormusega tööturul.
Need on kõik lahendused, millega peaks jõuliselt tegelema.
K: Millal saab Eesti põhjamaalikult sotsiaaldemokraatliku peaministri?
RK: Ega Eesti sotsiaaldemokraadid kahjuks ei ole väga põhjamaalikud. Viimastel aastatel on kogu poliitiline maastik meil väga tugevasti paremale poole. Ka parempoolsed suurparteid peavad kuidagi vastama EKRE tekitatud radikaalsele konservatiivsusele ja liiguvad tsentristlikust positsioonist palju kaugemale.
Sotsiaaldemokraatide ees on väga keeruline ülesanne nii Eestis kui ka suurtes Euroopa riikides, näiteks Inglismaal ja Saksamaal. Viimases on nüüd sotsiaaldemokraadid võimul, kuid pikka aega olid nad identiteedikriisis ja küsisid, kes on meie valijad. Tööstuslinnad ja töölisklass on tegelikult ju ära kadunud. Ka Inglismaal valib leiboriste ikkagi linnainimene, kes ei ole klassikaline söekaevur. Eestis on täpselt sama küsimus sotsiaaldemokraatidel, kes on nende peamine valija. See identiteedikriis on väga tugev ja seda tuleb lahendada.
Sotsiaaldemokraatidel tuleks võtta näiteks Tony Blairi õpikust mõni lehekülg. Tema oli ju väga hea samasuguse kriisi lahendaja, kes noore ja parempoolsele valijale atraktiivse inimesena tõi palju valijaid üle enda partei juurde.