Eurostati kodukulude graafikult näeme, et Euroopa keskmine kodude hinnatõus on olnud kümne aastaga 30 protsenti, Eestis 130 protsenti (vahe neljakordne), üürihinnad on tõusnud Euroopas keskmiselt 15 protsenti, meil suisa 140 protsenti (vahe üheksakordne!).
On aga ilmselge, et palk meil samal ajal niisuguse hooga tõusnud ei ole. Eesti keskmine palk on tõusnud kümne aastaga 82 protsenti, ligi 800 eurolt umbes 1450-le. Palga ja kodu ostu- või üürihinna suhe peab olema soodsam kui praegu. Sisuliselt on praegu Eesti pered kodukuludega suuremates raskustes kui kümme aastat tagasi majandussurutisest väljudes. Turu „nähtamatu käsi“ soonib siin juba kõri, mitte ei aita midagi korrastada.
Riik peab siin inimesele appi tulema ja hinnakontrolli oma kätte võtma.
Selleks on kaks võimalust.
- Riik/omavalitsus omab üürimaju ja surub sellega turul üürihinnad alla.
- Omavalitsusel on õigus kehtestada kodudele maksimaalne üürihind.
Riigil on inimeste aitamiseks lahendust: esiteks, riik/omavalitsus omab üürimaju ja surub sellega turul üürihinnad alla; teiseks, omavalitsusel on õigus kehtestada kodudele maksimaalne üürihind.
Euroopast on võtta palju riikliku/omavalitsuse sekkumise edukaid näiteid. Sada aastat tagasi lõi Kölni linnapea Konrad Adenauer linna sotsiaalmajade süsteemi, mis oli eeskujuks kogu Saksamaale.
Selline lahendus eeldab valitsuselt aga suurt mõttepööret – sõnades hoidmise ja hoolimise asemel tuleb hakata seda näitama tegudega.