Täna on õpetajate päev, kui tänatakse pedagooge ennastsalgava panuse eest ühiskonda. Paraku jääb õpetajaid Eestis aina vähemaks. Nii saab Eesti kooli edulugu peagi otsa, kui riik ei astu otsustavaid samme. Õpetajate kroonilise puuduse lahendamisega pole parempoolne ilmavaade hakkama saanud. Haridust peetakse jätkuvalt kulureaks eelarves, kuigi inimeste teadmistest sõltub otseselt ka Eesti majandusedu ja hakkamasaamine kiiresti muutuvas maailmas.
- Propagandistlikult räägib valitsus õpetaja keskmisest palgast. Nii tunduvad numbrid ilusad.
- Parempoolse maailmavaate nurgakiviks olev vaba turg ei toimi enamasti õiglaselt… Või kui õpetajate töötasusid vaadata, ei toimi ta üldse.
- „Ajutise lahendusena“ on Eesti koolides õpetamas 15 põhiharidusega õpetajat ning tervelt 1000 keskharidusega õpetajat.
Eesti õpetaja miinimumpalk on 1315 eurot – see teeb 1095 eurot kätte. Õpetajate keskmine palk on 1540 eurot, mida aga saavad enamasti need, kes teevad tööd lisaks täiskoormusele või kellel on võimalik lisaülesandeid täita. Normaalkoormusega töötades saab Eesti õpetaja kõvasti alla Eesti keskmise palga, mis on praegu 1549 eurot.
Noored, kes oma tööd õpetajana alles alustavad, ei saa tihtilugu kohe lisaülesandeid täita ja ettenähtust suuremat koormust. Seega peab oma elukutsevalikut tegev haritlane hakkama saama palgaga 1095 eurot kätte. Kui nüüd arvestada, et õpetajale on ühiskonnal ootused tema riietuse suhtes, samuti alustab noor inimene oma elu ülesehitamist kodu soetamise ja pere loomisega, ei ole imestada, et järjest vähem inimesi asub õpetajana tööle.
Propagandistlikult räägib valitsus õpetaja keskmisest palgast. Nii tunduvad numbrid ilusad. Aga kui arvestada töökoormuse ja palga suhet, siis suurem osa inimestest sellist tööd teha ei tahaks. See on peamine põhjus, miks meil on vähe õpetajaid.
Reformierakonna haridus- ja teadusminister Liina Kersna ei paku ka lohutust, sest ligi seitsmeprotsendiline palgatõus tähendab, et õpetaja miinimumpalk ei tõuse kiirelt kasvava riigi keskmise palgaga võrreldes. Pigem jääb õpetaja palk ka uuel aastal vaid 85 protsendi juurde Eesti keskmisest palgast. Samal ajal on Eestis enamiku teiste kõrgharidusega töötajate palk üle keskmise.
Parempoolse maailmavaate nurgakiviks olev vaba turg ei toimi enamasti õiglaselt… Või kui õpetajate töötasusid vaadata, ei toimi ta üldse. Selle asemel et tõsta õpetajate palka Eesti keskmise suunas, keskendub peaministrierakond pigem pseudoteemadele, mis ei lahenda õpetajate puuduse probleeme. Näiteks räägitakse õppekavade lihtsustamisest, mis aga viiks hariduse kvaliteeti alla.
Avalikkust lollitatakse ka lubadusega leida palgaraha valdkonna seest. See aga tähendab millestki olulisest loobumist. Parempoolne loogika keeldub probleemi lahendamiseks küsimast ühiskondlikku panust maksude näol. Selle asemel kärbitakse olemasolevat. Nii on ära kadunud õpetajate karjäärimudel. Raha kokkuhoiu mõttes kaotati 2013. aastal staažikamate ja kogenumate õpetajate palgaliigid. See aga vähendab pikaajaliselt õpetajaks olemise motivatsiooni, sest eneseharimine töötasu ei suurenda.
See on koht, kus jookseb põhimõtteline maailmavaate erinevus vasakpoolsete ja parempoolsete vahel. Näiteks sotsiaaldemokraatide valitsuses olemise ajal seati eesmärgiks tõsta õpetaja palk 120 protsendile Eesti keskmisest ning paari aastaga liiguti 75 protsendilt 89 protsendile. Praeguse valitsuse prioriteet on aga ennaktempos riigilaene tagasi maksta – riigitöötajate palgatõusu arvelt. Selle tagajärjed juba paistavad. Nii on näiteks „ajutise lahendusena“ Eesti koolides õpetamas 15 põhiharidusega õpetajat ning tervelt 1000 keskharidusega õpetajat.
Hariduse kvaliteedi langus ja õpetajate vähenemine maksab kätte Eesti ühiskonnale tervikuna. Selle vältimiseks on vaja maailmavaatelist muutust riigijuhtimises.