Rahandusminister on otsustanud oma ametikohalt loobuda ning ühtlasi oma poliitilist karjääri lõpetada. Kuidas hinnata Keit Pentus-Rosimannuse seni poliitikas saavutatu? Milline on tema poliitiline pärand? Lühidalt kokku võetuna: tema oli heaks ministriks Reformierakonnale ja halvaks ministriks kogu ülejäänud Eestile.
Kärpimise meister
Paljud mäletavad, kuidas eelmisel aastal 50 miljoni euro kärpimise eesmärgil läksid noa alla nii laste huvihariduse riiklik rahastus, ametikohad politseis kui ka lausa maanteede äärsed WC-d ja prügikonteinerid.
Just ametist lahkuv rahandusminister on olnud peamiseks liikuma panevaks jõuks nende Eesti riigieelarve suuruse juures tillukeste, kuid oma mõju poolest valusate kärbete taga. Selle arvamusega ühines aasta tagasi isegi tema endine boss Andrus Ansip! Kärpimis
e tulemusel, aga ka pikaajalise avaliku sektori alarahastuse tõttu on politseinike arv jõudnud läbi mitme aasta madalaima tasemeni, mis paneb küsimärgi alla inimeste turvatunnet eri Eesti paikades.
Kusjuures tegemist ei ole esimese korraga, kui Pentus-Rosimannus on olnud eelarve kärpekääridega lõikamisega seotud. Juba eelmise, 2008. aasta suure finantskriisi ajal on tema Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni juhi ja hiljem Riigikogu aseesimehena olnud üheks peamiseks erakonna ideoloogiks. Mõtlemine, justkui kriisis tuleb avalikke teenuseid koomale tõmmata ning nõuda kärpeid ka kõige vaesemate ja haavatavamate arvelt, on Reformierakonna mõtlemine. Kuid selle mõttevoolu üheks suurimaks kehastuseks on selles erakonnas kahtlemata Keit Pentus-Rosimannus.
Oravate oma aja ära elanud ideoloogia
Küll aga nii Reformierakond tervikuna kui Keit Pentus-Rosimannus on olnud sunnitud valitsusvahetuse järel tegema kannapööret: edasise kärpimise asemel nõustuti õpetajate, politseinike ja päästjate suure palgatõusu, tulumaksuvabamiinimumi tõstmise, riigikaitse investeeringute kui ka energiakulude kompenseerimisega, mis siis, et piiratud kujul. Ning raha selleks ei tule see kord muude valdkondade kärpimisest, vaid oodatust suuremast laenamisest.
Niisiis, Reformierakonna üks ideoloogiline alustala – vähe laenamist ja vähe kulutamist – on saanud ilma suurema kisa ja kärata murtud. Sest teisiti kriisis teha ei saanudki. Alternatiiviks oli hariduse ja siseturvalisuse valdkondade täielik hävitamine rahakraanide kinni keeramise tulemusel. Meenutame oravate refrääni: laenu võtmine olevat halb, sest nõnda elavat ühiskond tulevaste põlvede arvelt. Kuid ilma politseinike, päästjate ja eriti õpetajateta on raske rääkida tulevastest põlvkondadest hoolimisest!
Äkki näeme järgmiste valimiste järel, kuidas haihtuvad hommikuuduna ka teised Reformi dogmaatilised kinnisideed? Olgu selleks vastasseis astmelisele tulumaksule ja suurte ettevõtete maksustamisele või „tasuta asjade“ jagamise pelgamine. Sellised muutused oleks mitte ainult Eesti ühiskonna, vaid ka Reformierakonna enda huvides: valija pole masohhist, et talle ainult piitsa lubada, võiks sagedamani proovida ka präänikut!
Küll aga sellises loodetavasti vähem dogmaatilises Reformierakonnas pole ruumi sellistele paindumatutele ideoloogidele nagu Keit Pentus-Rosimannus. Nagu on läbi kärpimise ideoloogia „kõlblik kuni“ tähtaeg, on samuti läbi selle ideoloogia ühe peamise toetaja „kõlblik kuni“ tähtaeg poliitikuna.
Kindlasti paljusid ärritab, et korduvalt skandaalidesse (markantseim neist on Autorollo) sattunud poliitik kavatseb siirduda EL-i Kontrollikotta kõrgepalgalisele tööle. Lohutuseks: kaugel Strasbourgis sisuliselt maineka audiitorina töötades ei suuda Pentus-Rosimannus enam Eestile palju kahju tekitada, samas kui tema rahandusministrina jätkamine polnuks kindlasti Eesti rahva huvides. Seega saab täna ainult rõõmustada: kärpeminister on ametist lahkumas, loodetavasti tema ametijärglane osutub vähem dogmaatiliseks!