Ühele suurärimehe enamusosalusega kuuluv ajaleht* manitseb inimesi kirumast kapitalismi – me ei tohiks isegi söandada unistada inimlikumast ühiskonnast, sest see olevat kommunism.
Kõigile nende vajaduste järgi – see olevat lubamatu.
Kuigi lähtudes meie ajaloolisest taustast, võib selline jutt tunduda tõhusa propagandana. Ent sellisel võrdlusel on piirid. USA vabariiklased ja nendele kallutatud kapitalistlik meedia on armastanud kõiki karvavõrdki solidaarsust meenutavaid poliitikaid sotsialismiks ja kommunismiks sildistada.
Tulemuseks on see, et noored ja pool demokraatlikust erakonnast tahavadki sotsialismi ning valivad end sotsialistideks tituleerivaid poliitikuid. Ka Eestis ei saa lõputult sama kolliga hirmutada – kunagi selline hirmutamistaktika ammendab ennast ja arvestatav osa rahvast hakkab päriselt sotsialismi tahtma.
Sest kui öeldakse, et võimalus oma vajaduste järgi elektrit tarbida on võimalik ainult kommunismis, siis ega see kommunism nii halva asja moodi enam ei kõlagi. Eriti kui kolmandik rahvast pole selle all sekunditki oma elust elanud ja ka eakamatel on 30 aastat unustamiseks olnud. Ajalootunnist võib veel meenutada, et kommunismi me kunagi ei jõudnudki ja tegelik võim ei lähtunud mitte mingil moel sisuliselt sotsialistlikest või kommunistlikest ideedest, vaid meid valitses pätibande.
Kui öeldakse, et võimalus oma vajaduste järgi elektrit tarbida on võimalik ainult kommunismis, siis ega see kommunism nii halva asja moodi enam ei kõlagi.
Kui sotsialismi/kommunismi päriselt soovima hakatakse ja selle järgi valimistel käituma, siis peab ka Hans H. Luik päriselt kartma hakkama, et keegi teda vaeseks ei maksustaks või tema ajalehti kinni ei paneks. Aga siis on liiga hilja, sest oleks pidanud minema õigel ajal kompromissile mõõdukaid muutusi soovinutega, mitte tegema oma ajuvaba propagandaga, mis muudab palju radikaalsemaid ideoloogiaid ajapikku atraktiivsemaks, kui nad muidu oleksidki.
* Ajalehe nimi on toimetusele teada!