Üldkogud: konservatiivide rindel muutusteta
Nii EKRE kui ka Isamaa pidasid erakonna suurkogusid, kus valitud juhatused ja esimehed. See on alati aeg, mil küsida, et kas midagi muutub või jääb samaks.
EKRE teisitimõtlejate vapustas kaotus
EKRE puhul oli kohe selge, et jätkab Martin Helme. Peeter Ernitsa katse esimehevalimistel oli vaid erakonna siseseks temperatuurimõõtmiseks, et palju veel võib olla seda kontrollitavat vähemust, kes Helmete võimu niikuinii ei kõiguta. EKREs toimunud väljaheitmised ja lahkumised andsid mõista, et kõigile erakonna juhtkonna valitud kampaania ja stiil ei sobinud. See ei ole kindlasti tavapärane ja vähetähtis kui lahkub erakonna noorteorganisatsiooni juht.
Eks peegeldub selles ka erakonna programmiline ja maailmavaateline positsioon ja selle hiiliv muutumine. Neil valimistel on EKRE väga palju rõhutanud seda, et turg peab asju paika panema ja ettevõtjad on A ja O. See on selge nihe senisest liberaalse turumajanduse kriitikast eemale liikumiseks ja rohkem klassikalisele parempoolsusele omaseks majanduspoliitikaks. Kas EKRE jätab sotsiaalmajanduslikud teemad, mis paljusid väikelinna ja maapiirkondade inimesi on kõnetanud, neile lootust andnud, ning liigub järjest rohkem kultuurilisi vastandusi lahvatavale poliitikale, kus kaotajad jäävad kaotajateks, ent lihtsalt viha ja vaenu on rohkem?
Isamaa kinnitas EKRE väike venna rolli
Sama küsimuse ees seisab tegelikult ka erakond Isamaa, kellel oli esimehe valimistel isegi põnevam seis: hoogne poliitik Urmas Reinsalu, kogenud poliitik Tõnis Lukas ja noorpoliitik Lea Danilson-Järg. Kahest esimest vast oli selge, mida esimehena oodata. Danilson-Järg paistis musta hobusena, ja vast üllatas ja ei üllatanud ka: ta lubas rohkem erinevate arvamustega arvestada erakonna sees, ent samas oma Facebooki seinal jätkas kompromissitute postitustega, kus said nii omad kui võõrad.
Lõpuks erakonna üldkogu andis selge ja ülekaaluka mandaadi Reinsalule, kuigi tuleb tõdeda, et delegaate oli sel korral vähem kui omal ajal, kui valiti Helir-Valdor Seeder – kas on erakonna organisatsiooni kangalõim õhedamaks jäänud pärast mitut pereheitmist, või on liikmed jäänud passiivsemaks.
Selge on aga see, et Reinsalu jätkab Seedri liini, tuues sisse uusi poliittehnoloogilisi avanguid. Üks neid on nähtav tiibrünnak Parempoolsete suunal lootes võita ettevõtjate ja ettevõtlike inimeste südameid – jah, sõnaselgelt lubas Reinsalu haarata Reformierakonnal positsiooni ettevõtlusparteina, ent kõigile on selge, et see on pigem katse saada tagasi Parempoolsetele ja ka Eesti 200-le kaotatud toetajaid.
Mida sisukat on konservatiividel toimetuleku ja majanduse teemadel öelda?
Suures pildis aga seisavad nii EKRE kui ka Isamaa tõsise valiku ees. Pärast perekonnaseaduse muudatuste vastuvõtmist ja abieluvõrdsuse kehtestamist, kaob rahva jaoks usutava poliitikaküsimusena üks suur vastandus. Rahvas liigub edasi, ent mida teevad need kaks erakonda? Arvatavasti jääb EKRE veel revisionistlikule hoiakule ja sõnades taotleb muudatuste tagasipööramist. Ent kas Isamaa jääb selles küsimuses EKRE varju?
Paratamatult tähendab ühe suure vastanduse taandumine ja kadumine seda, et Eesti elu tõsisemad küsimused tõusevad järjest enam päevakorda, ja neis küsimustes on vaja hakata esitama sisulisi seisukohti. Võib eeldada, et majanduspoliitika muutub taas aktuaalseks – töökohad, tootlikkus, konkurentsivõime, uuendusmeelsus ja riigi roll selles; siin pelk turumajanduse jutt enam ei aita, ja asendusteemad ei päästa. Ometi tulise väärtuste teemalise retoorika tagant paistab EKRE ja Isamaa jutust silma just tavaline ettevõtjaid ülistav ja töötajaid kõrvale jättev parempoolne dogma.